Porgandipeenar

2012-02-07T09:35:00.003+02:00

Sattusin hiljuti Baltic Miles'i kampaaniale, mille sisuks see, et kaks eestlast saadeti Guatemalasse maiade maailmalõppu ära hoidma.

Sellist kaua oodatud asja aga ei tohi lasta ometigi niimoodi ära lörtsida! Takistamaks kaasmaalasi taoliselt mõtlematuselt, seadsin ka ise koos teise eestlasega sammud sinnapoole. Või siis pigem lennukid. Esimeste arglike sammudeni Guatemala pinnal läheb mul veel vähemalt ööpäev. Pigem enamgi, sest olen seadnud sihiks Päikese jälitamise ja asun seega ebavõrdsesse võitlusse ajavöönditega.

PS: Lennujaamad ja raamatupoed.
Kuna mulle meeldib nagunii raamatupoodides aega surnuks lüüa, on lennujaamad selleks veel eriti ideaalne paik: aeg vajab põhjalikku mõrvamist ja muud asjalikku seal nagunii väga pole (harvade eranditega nagu nt Helsinki Muumipood). Mu lemmikavastus Frankfurti lennujaamas on 3 in 1 sõnastikud/vestmikud/keelesissejuhatused. Millist žanrit nad täpselt katavad, jäi natuke selgusetuks. Üks oli nt 3in1 prantsuse keel: kõnekeel, kirjakeel ja släng(milline?). Teine aga (minu vaieldamatu praktiline lemmik) 3in1 pühad keeled: araabia, ladina ja Egiptuse hieroglüüfid. Ladina ilmselt juhuks kui eksid kloostriraamatukokku (jätame selle kõrvale, et see aitab mõnest teisest keelest aru saada) ja nimekirja viimane puhuks, kui oled Egiptuses ning puhtjuhuslikult avastad end ühest senitundmatust püramiidist – saad ikka vaarao nime kenasti kokku veerida.

PPS: Raamatud ja Guatemala.
Mathural on väga mõnus reisiraamat Guatemalas käimisest, mis võlus mind ka näiteks sellega, et jagan temaga ilmselt väga tugevat armastust veekogude vastu. Üks veekogu tundus raamatus kirjeldatud põhjal iseäranis sümpaatne. Järv väikeste sildikestega. Kõigepealt üks suurem värviliste roheliste elukatega hoiatussilt "Järves on krokodillid" ning seejärel natuke pisem "seepi mitte kasutada"...

Uus algus

2012-02-03T02:25:00.008+02:00

Ei, ma ei lõiganud juukseid, värv on ka sama ning isegi uut meest pole (vana on veel päris hea). Kõik on enam-vähem vanaviisi, lihtsalt kõvaketast mul enam ei ole. Õigemini, üks on, aga see on tuttuus ja neitsilik: täiesti rüvetamata minu viimase 6(või enama)aasta piltidest, artiklitest ja õppematerjalidest. Need võib nüüd kenasti ära unustada ja uute kogumist alustada. Oi, kaduvust! Olin vahepeal unustanud, et ka kõvaketas selle kategooria asjade hulka kuulub.

Tere, olemise talumatu kergus.

Hämmastav, polegi veel erilist kaotusvalu ängi tundnud. Eks omajagu pilte ja muusikat on mul teises arvutis ka (aga üsna vähe, seega kui kellelgi mingit minuga seonduvat huvitavat fotomaterjali on, siis võiksite mulle meilile saata, aitäh). Pole kogu selles kerguses veel oma täiesti tühja läpaka rahu rikkuda julgenudki. Ei taha teist traumeerida kohe. Nimelt otsustasin üle 10 aasta Linuxi asemel Windowsi proovida. Mu kallis pingviin, ela hästi, võimalik, et naasen su juurde varsti, sest ma pole nende akendega lihtsalt harjunud ja harjumus on üks koletu tugev elukas.

Teiste algustest: mul on üks Mirjam, kes sai üle hulga aja jälle oma tegemised netti. Sealt leiab lingi sinna kohta ka, kus rohkem pilte on.

2012-02-02T05:13:00.003+02:00

Nagu ilmselt päris paljudele, meeldis ka mulle väga Erkki Luuk'i poolt seinale kirjutet lause, jube mõnus oli teda iga kord raamatukokku minnes kiigata. Lause sellest, kuidas miski pole olulisem kui see lause. Ilmselt päris paljud teavad, et seda enam ei ole ja nii mõnigi on lugenud Edward von Lõnguse põhjendust ning Müürilehes saab sellele veel kommentaare peale haugata.

Minu esimene mõte musti plärakaid nähes: "See on nõme! Mulle meeldis lause! "Miski pole olulisem kui see lause", on ju hea lause? Lause oli ilus ja ilus on oluline."
Ega ma siis kohe ka ACTA, SOPA ja PIPA teksti ei näinud. See oli ju kirbuvärk selle kõrval, et MINU lause on üle võõbatud. Oih, mis omandihimu. Minu lause? Kas see pole mitte kellegi konkreetse sein ja lõpuks kogu linna lause, mida mina siin enda omaks kuulutan. Pealegi tundis ju nii mõnigi sõber samamoodi pahameelt lause kadumise üle. Ja üleüldse on lausel autor ka. Autorite õigused piirduvad pärast valmimist muidugi autoriõigustega ja siinkohal pole neidki. Oot, aga nende ja nende üleste õiguste suunas see uusversioon seinatekstist vihjabki... Kaval. Keegi kuskil tahab õigust otsustada, mida mina näen... Jaa-jaa, saan pihta.

Ühesõnaga: mina pean linnaruumi ka enda omaks(eelkõige seda, mis mulle seal meeldib:). See on ju hea algus - linnaruum peakski olema kõigi oma, kuigi hooned, hoovid ja palju veel on konkreetse omanikuga, suur osa sellest kuulub abstraktsele tegelasele nimega Linn, kelle konkreetseks (aga mitte liiga) väljendusvormiks on kõik see, mis Raekojas ja veel õige mitmes hoones tegutseb. Nonii, mina pean end seega vähemalt linnaruumi täieõiguslikuks kasutajaks. Ma ei ole turist, ma elan siin, kuigi turistil on sellele ruumile minuga samad õigused. Niisiis oli minu õigus oma rahulikus vaikelus (höhöö, kindlasti) pidevalt mööduda Lausest ja mõelda, et on ikka hea lause ja nii hea, et ta on müüril, mis vaikselt laguneb, püüdes ninakale lausele kohta kätte näidata.

Nüüd aga - lause mitte enam ei ole, vaid temast räägivad kõik. Millal ta viimati nii elus oli? Kõik räägivad lausest! ACTAst, SOPAst ja PIPAst räägiti tegelikult nagunii no ja eks räägitakse ka lausega seotult, aga fookuses on lause ja selle varjamine. Tsensuur ja enese eksponeerimine ühes isikus. Ilmselt saavad palju, kes varem EvL-i isikust midagi ei teadnud, nüüd teada sellise nime. Mis siis, et tema pilte on linna peal palju ja needki meeldivad inimestele.

Ilmselt ei räägi lausest varsti enam jälle mitte keegi, kui siis vaid pisidetailina mõnes vestluses. Info üleküllus annab tunda. See on ju alati hea vahend tähelepanu hajutamiseks. "Mis, või sina uurida midagi ACTA kohta, kõss, välispoliitika jäta ka rahule. Näe, vaata, kiisuvideo! Veel üks, nüüd loe uudiseid ka ja ÄRA SA SINNA KÜLL KLIKI! Arvamusartikkel, PÄHH. Näe, tissid, kliki sinna."

Mul ei ole küll fototunnistust, aga kui ma täna kuskil 10 paiku õhtul müüriservast möödusin, põlesid selle ees lumes kaks teeküünalt: lausele, informatsioonile, vabadusele ja kaduvusele?

Nende küünalde pärast ma keset ööd/vastu hommikut siia kirjutasingi.

Ilmselt on inimlik kiinduda kaduvasse(kunsti)?

2012-01-17T15:29:00.001+02:00

Nõuandeid rühmaabielu harrastajatele.

A rat a day keeps the plague away!

2012-01-11T02:09:00.010+02:00

Täna ei tegele ma siin aga sugugi vaid tervisenõuannetega. Ei! Täna on teemaks tulevik ja tööpuuduse vähendamine!

Neid küsimustikke, mille vastuseks peaks olema sulle sobivaimad ametid või valdkonnad, olen ma oma senise noore elu jooksul üsna palju täitnud. Täna söötis preili Teatrikriitik mulle ette sellise http://www.tootukassa.ee/kysimustik/

Täitsin ta siis ära ja sain tulemuseks, et olen paduintellektuaal(järgnesid võrdselt sotsiaalsus ja artistlikkus) ning sobin kohe tervele reale ametikohtadele. Kõik need olid seotud meditsiiniga, kuigi ma ei valinud paaridest mitte ühtegi haakuvat. Nojah, mis seal ikka.

Jääb üle:

a) tunnistada test valeks/ebatäpseks

b) tunnistada oma senised valikud valeks/ebatäpseks

c) teha test uuesti.

Valisin variandi C. Sel korral klõpsasin huvi pärast linnukese kasti, mis märkis, et ma olen mees. Ning siis alles kogu nali algas.

Võimalike ametipaare on 42. Esimesena tuli taas ette valik ehitaja vs teadustöötaja, aga seejärel miskipärast üks täitsa uus amet: autodiagnostik. Kui ma olin veel naine, oli sellel kohal pagar! Ma sain olla pagar või politseinik! Miks mehed ei saa pagarid olla, jääb mulle mõistatuseks (ikka vastupidi ka, aga kuna ma ise ei ihalda väga autodiagnostiku ametit, jätan ta siinkohal rahule). Edasi klõpsan juba suurema huviga. Ahhaa! Tolliametnik vs mesinik (naistel oli õmbleja). Vahele sattub jälle üks, milles mingeid muutusi pole (fotograaf vs TV reporter) ning siis on võrdsustatud kalurid ja juurdelõikajad, alternatiiviks neile on sisekujundaja. Soost sõltumatute ametipaaride seas on väga mitmekülgseid valikuid nii et ei saa päriselt nuriseda, et naistelt on tehnilist taipu nõudvad ametid ära võetud või meestel nt õpetamine ja ilu eemaldatud. Kohe üldse pole päris nii mustvalge. Universaalvalik on väga mitmekülgne ning seda enam hämmastavad mind need soospetsiifilised asjad. Modellid võivad näiteks mõlemad olla, aga sellele on alternatiiviks ühtedel pakutud kasvataja ja teistel põllumajanduskonsultant. Õige! Naistele lapsed ja mehed hoolitsegu selle eest, et liha laual oleks või noh kuna naised seal ka oma lapsi ei kasvata, siis ega ametikirjelduse järgi need mehed ka ise midagi ega kedagi ei kasvata, ikka annavad pigem teistele nõu. Jaa, kaval valik, kaval valik kasvata kedagi/midagi või ole ise ilus.

Lilleseadjad ja arvutianalüütikud võivad jällegi mõlemad olla. Kindel on aga see, et naised juhivad trolle, on taluperenaised, käsitöömeistrid ja põllumajandustöötajad, samal ajal kui mehed võivad olla bussijuhid, elektrikud, metsandustehnikud ja seadmete remondimeistrid(mis seadmete?). Sotsiaaltöö jääb naistele, aga miskipärast turvakodus töötamine kõlbab ikka mehele ka või siis on mees ise selliseks asjaks pisutki kõlbulik. Turvakodu kõlab kuidagi karmimalt? Ikkagi turvamine, mehelik värk. Ühes eelpool olnud valikus võisid turvatöötajad muide mõlemad olla.

Nüüd aga minu lemmikute juurde ( esitatud kujul N/M vs üldine variant)

* muuseumitöötaja/autokonstruktor vs projektijuht - Miks muuseumitöötaja peaks ainult naistele pakutav variant olema? Palun rääkige mulle keegi. Mulle jääb üsna selgusetuks, mille alusel siin need valikud on tehtud. Kui muuseumitöötaja ja autokonstruktor on esitatud kui võrdsed paarid, on nende mõlemi puhul siis ilmselt rõhutatud vaikset nokitsemist jms? Ma saan siinkohal oluliselt rohkem aru sellest, miks autokonstruktor ainult meestele esitatakse, kui sellest, miks muuseumitöötaja peaks olema ainult naistele. Esimene neist haakub kohe esmasel pealevaatamisel kenasti soostereotüüpidega, aga muuseumitöötaja (keda kirjeldati kui seda, kes hoiustab, säilitab, dokumenteerib ja eksponeerib)? Äkki ma olen muuseumis töötamisega ära rikutud ja seega leian, et tegu on küllaltki sootu ametikohaga, ent tegelikult on mingi suvalise nänniga tegelemine ikka rohkem naiste asi?

* koorijuht/dirigent vs. poliitik - õige! Koorijuht kõlab ju nagu mingi vehkiv tädi, Milline mees tahaks sellist ametinimetust, mis siis, et seal "juht" sees on. Dirigent kõlab ikka oluliselt peenemana. Samuti kõlab see nii suursuguselt ja vastutusrikkalt (nagu seisaks igal õhtul vähemalt ühe korraliku sümfooniaorkestri ees), et naised võib see sootuks ära hirmutada. Poliitik... no las olla igaühel võimalus, Kõiki nagunii kõrgematele kohtadele ei valita.

* logopeed/treener vs. tehniline sekretär - lihtne ja loogiline: naised väänavad keelt ja mehed tegelevad kogu keha gümnastikaga. Pealegi tegelevad need esimesed kirjutamisega ka, üks õige mees aga peab lihtsalt suutma rohkete vigadega oma nime kirjutada ja asi vask või kui ta päriselt oskabki kirjutada, võib seda sekretäriasja proovida, siia on ju "tehniline" ette ka kirjutatud, see on mehine (aga lubame naistel ka seda valida, kui nad nii väga tahavad, naistele meeldib vahest karmi tibi mängida, isegi siis kui nad kirjutada oskavad).

* kosmeetik/kirikuõpetaja vs kaupluse juhataja. Näete kui kena. Naised hoolitsevad välimuse eest ja mehed selle eest, et hing saaks hoitud. Mis tan'd oligi "et kõik mis sul on, sinu hing, ihu ja vaim oleks laitmatult hoitud". Ihu jääb muidugi naistele. Kas nad seda nüüd tegelikult laitmatuna suudavad hoida, on iseasi, aga peamine, et kannataks peale vaadata. Ammu tuntud tõde on seegi, et eks need juuksurid ju ole ka hingehoidjate eest, miks mitte siis kosmeetikud (mul endal pole kummagagi vastavasisulist kogemust, aga räägitakse, et...)

Sellise küsimustiku paiknemine töötukassa ametlikul kodulehel paistab üsna jabur. Või siis kurb. Kurb ja jabur. (Küsimustikke täites kaldusin ma küll pigem itsitamisele ja nende alternatiivide vahel lõbustavate seoste loomisele ning käsitlesin seda õhtuse meelelahutusena.)

42 küsimust ja nendest kõigest 12 (või 13, mul läks lugemine sassi) sooliselt diferentseeritud ning seda ilmselt vaid meie kõigi parema tuleviku nimel! Valikuvõimalused peavad olema realistlikud. Pole vaja inimestele utoopilisi mõtteid pähe ajada. Kellele on tarvis neid naiskirikuõpetajaid, meeskasvatajaid või fuih. Ning mehed muuseumis? Ainult ehitamas, palun!

Peab veel ära mainima, et miskipärast sain ma mehena küsimustikku täites enda jaoks palju sümpaatsemana tunduvate ametite loetelu...

PS: Ei, ma ei ole päriselt töötu ja kuigi ma muidu otsin kogu aeg midagi (näiteks tööd), siis kevadeni pole lisakohustusi väga vaja, kui ma just ei soovi enda teisikute armeed tööle panna vms. Samuti on mul olemas lennukipiletid Guatemalasse. Dumdumdum!

Kuidas võita sõpru ja...

2011-12-24T03:28:00.009+02:00

Tabasin päeval väikesel poetiirul (väga väikesel) käies ilmselt selle hooaja popima kingiidee boyfriendile. Passisin mina t-särgipoes (mida mina seal tegin, seda et...köhm...erhm..no tuli üks hea mõte, juba ammu tuli aga eile tuli uuesti), üsna kaua passisin nii et nägin lausa kahte tibi sama sooviga. Suurepärase statistikuna otsustasin, et kui poole tunni jooksul käis kaks tükki, on ikka hirmus populaarne ja kindlasti käib siis järelikult tunniga neli jne...Pole ka välistatud, et see oli naasev üks, sest ma ei tee neil eriti vahet. See pole mingi diskrimineerimine sealjuures, miks ma peaks tundma ära täiesti võõraid inimesi? Teise taolise soovi kuulmise peale ma muide ikka jõllitasin soovijat natuke, sest tahtsin väga teada, kes niiiii südamlikku kraami kingib.

Ootate juba, mis see kingi-hitt on? Jõuate ikka veel kiirelt linna, et selline hea idee raisku ei läheks? Paljastan selle. PADJAPÜÜRID. Ei, mitte tavalised padjapüürid, see on ju üsna tavaline kraam, ikka kingitakse ning sealjuures ajapikku hakkavad sellised praktilised kingitused juba väga sümpatiseerima. Ma räägin siinkohal hoopis südamliku teksti ja pildikestega padjapüüridest! Custom made (ikkagi t-särgipood)! Kindlasti peab pildikeste seas olema parajalt südameid ja soovitatavalt üks (auto)portree (digikaga tehtud, mitte maalitud, kui kellelgi mingid kultuursed huvid juhtuvad olema ja ta nüüd oma molberti poole kiikas). Kuna särgipood pakub hunnikutes erinevaid fonte ja südameid saab ka koha pealt, siis

portree olemasolu korral ei jäägi muud üle, kui linna tormata ja tee peal mingi südamlik soov välja mõelda. No näiteks ühele, mida mina nägin trükiti peale "Head und, Mummu". Soovitan ka "Ilusaid unenägusid, Musu", "Maga hästi, Kalla" ja "Tudu, Raisk". Samas ei pea piirduma ju vaid unesõnumitega. Miks mitte kinkida kallimale padi tekstiga "Ma tean küll, kes siin käib, Värdu" või "Nõud ei pese ennast ise ära, Tupsu".

Kindlasti ei pea sellist väärt kraami aga vaid meesisikutele kinkima.

Preili K., hoia alt, ma tean, mis sindki järgmisel aastal ootab! Ilmselt tul

eb neid kinkida mitu, et igal õhtul saaksid jõllitada mu kaunist lõusta.

PS: võib-olla on see siin käsitletav sellise pada-katel tekstina... aga ma kinnitan, et minu sealsetel tegemistel polnud põrmugi pistmist ühegi südamekesega! Ei-ei-ei! Samuti ei ela mu südames jõulude puhul vihkamisekurat, ikka puhas rahu ise, lihtsalt kirju maailm rõõmustab

(rõõ-mus-tab, ei mingit kibedust). Lisaks pean üles tunnistama, et ma ei tahaks tegelikult piirduda vaid kingituse tegija jõllitamisega, tahaks olla ka kärbes seinal kui kingipakk avatakse ning põnevusega saajat piielda. Lihtsalt siirast issanda loomaaia uurimise huvist.

Helge lapsepõlv

2011-12-23T21:05:00.007+02:00

Preili geenitehnoloogil meenusid jõulude puhul mõned lapsepõlve lemmikmuinasjutud, õigemini küll vaid fragmendid neist ning asusime koos jälgi ajama. Selle käigus tirisin raamaturiiulitest kõik oma muinasjuturaamatud välja (või noh, kõik need rohkem lastele mõeldud muinasjutud) ning asusin ühte sirvima. Varem lõbustasid mind enam ikka lood ise, sel korral aga piisas sisukorrast.

Eesti Raamatu "Valik muinasjutte kogumikust "Kuldvokk""(1992, päris kogumik ise ilm

us 1947)

Sisukord:

Eluvesi- Poola muinasjutt

Kuidas Jaromil oma õnne leidis - Tšehhi muinasjutt

Mõttevesi ja tõelind - Itaalia muinasjutt

Kuldvokk - Soome muinasjutt

Roheline mees - Inglise muinasjutt

Ali Baba ja 40 röövlit - Muinasjutt kogust "1001 ööd"

Ülem-tähetark - Araabia muinasjutt

Unenägu - Hiina muinasjutt

Pähklivargad - Neegri muinasjutt

Kaval kilpkonn - Neegri muinasjutt

Viimased kaks pärinevad ilmselt kuskilt sealt samast kandist, kus Pipi isa kuningas oli, sest palju neid neegrimaid ja -rahvaid ikka on.

2011-11-14T04:31:00.005+02:00

Nüüd on käes see aeg, kus mina olen seadnud end täielikult lume ootamise lainele. Sügiskaamos on küll mu lemmikaastaaeg ning seekordne on iseäranis mõnus, üsna kuiv ja krõmpsuv, ent hiljuti sisse pugenud väikene talvetunne nõuab lund. Õigemini ei saa esimest lund päriselt nõuda, see peab olema ilus pehme üllatus(väga kõrged nõudmised, eriti kui arvestada seda, et tavaliselt järgneb esimesele lumele esimene korralik ilailm). Lõpuks on esimene lumi ikkagi poeetiline värk, kuidas siis nii, et nõuad. Esimesed valged udemed keerlevad maapinna poole ning sina teed süütult näo nagu poleks seda ilmaski oodata osanud, mis siis, et igal hommikul loodad, et äkki see sodikiht nüüd on hoopis... avastad, et see pole isegi mitte härmatis, vaid ikka lihtsalt liiv või suisa saepuru aknaaluse puuriida ääres ning ootad edasi. Eilehommikune eriti peen uduvihm (udupeen), pettis näiteks ka korraks ära.

Nüüd ma siis ootan. Mul on see värk käpas. Ma tean küll, et see tulemata ei jää.

Remember, remember, the fifth of November

2011-11-13T02:02:00.010+02:00

Agent R.Pwny tegevus viskirikkas välisriigis sai revideeritud. Päris mitu head päeva sai seal veedetud. Olid ootuspäraselt head ja hea oli. Tuleb tunnistada, et tal on seal päris mõnus urgas. Isiklik urgas on muidugi urgas: täitsa elatav ja kohabiteeruvate hiinlastega, kelle pühapäevased õhtusöögirituaalid näevad kahtlaselt sedamoodi välja, et neil on kõigil kolmel lisaks riisikeetmise masinatele ka kaasaskantavad narkolaborid.

Eriti vinges tornidega neogooti ülikoolis käiks isegi. Arhitektuurist pole tegelikult üldse mõtet rääkimagi hakata. Õigemini just arhitektuurist võikski päris pikalt rääkida, aga see koosneks suures osas mõminast, pobinast, oietest ja mõningatest nende vahele hüütavatest terminitest segatuna segaste kirjeldustega. Palju ilusaid maju oli. Selliseid, mis on väga nauditavad igas valguses ja valgustuses, siis olid sellised majad, mis olid igas valguses kenad, siis need, mis olid kenad ainult pimedas ja minimaalse valgustusega, olles siis suisa nauditavad ning siis olid need, mille osas ei osanud midagi arvata ning loomulikult päris jubedad. Viimaseid kohtasin õnneks vähe, kuna valisin hoolikalt piirkonda, kus liikuda või siis kohtusime öösiti, kui need olid muteerunud valguse abil täitsa talutavateks majadeks. Nende lähedus oravatest ümbritsetud neogootikaga lisas omakorda päris võluvaid nüansse. Ahjaa, Mackintoshi majja ma ei jõudnudki, sest muidu poleks ma jõudnud Sharmankat vaatama ning lõpuks ei näinud sedagi, sest see järgis meie muuseumide traditsioone olla esmaspäeval ja teisipäeval suletud. Veel üks põhjus kirjas, miks Glasgowsse tagasi minna. Majadest on mul palju halle pilte ka. Mitte et ma oleks mustvalgeid kunstfotosid üritanud teha, ilm oli lihtsalt sääne. Lisaks on suurem osa mu pilte tehtud surnuaias päikeseloojangu viimastel hetkedel. Mis teha, kui neil on seal SELLINE surnuaed! Pealegi käisin ma seal üle hulga aja vaatamas ilutulestikku(gunpowder, treason & plot) niimoodi, et ma seda tegevust tõesti nautisin. Ei, seda ma ei üritanud maniakaalselt pildistada. Nautisin rahulikult.

Sellel va Sharmankasse minemise päeval, kus ma Sharmankat ei näinud, leidis tõestust tõsiasi, et nii kui paned end riidesse nagu värviline(ja värvipime) kaltsuhunnik, peetakse kohe kunstnikuks. Mis teha, kui on reisi viimane päev ja viimased puhtad asjad on need, mis sa äsja ostsid ning need kohe mitte klappima su lilla mantliga. Kohe taheti kohaliku kunstirühmituse liikmeks kutsuda, pakuti galeriipinda ja puha. Olin sunnitud moodsa kunsti muuseumisse põgenema. Seal pidin omakorda tõdema, et päris moodne inimene ma pole, sest kilehunnik põrandal mind ei kõnetanud, mis siis, et see oli ilus rohekas kile. Tõesti täitsa kena kile oli. Seitsmekümnendate graafika aga juba kõlbas küll, kuigi peab tunnistama, et kõik teised muuseumid olid põnevamad. Kammoon, neil on seal ühes diplodookuse jalg ja teises üks Dali Kristus! Diplodookus! Jalg!

Muud olulised teemad: palju head süüa, ägedaid väikseid baarid(mitte nii ägedate hindadega) ja viski! Ma õppisin viskit jooma nii umbes 3 aastat tagasi. Põhjus: ma polnud ilmselgelt varem head viskit kohanud, ega osanud seda üldse kuidagi odekolonnist oluliselt paremaks pidada. Vuih, milline barbar ma olin! Nüüd aga need kolm õnnelikku aastat....viski... mul on isegi isiklik maatükk Islay saarel (nagu igal korralikul Laphroaig'i sõbral...): üks kena ruutjalg eluaegsel rendil. Sinna peab ikka kunagi jõudma. Maitsmisretki sai õnneks ka lihtsalt väikese poekülastuse abil teha ning nii meist saidki paari õhtuga tõelised viskieksperdid(R, see su viskiklubi on selle kõrval kindlasti köömes! Köömes, ma ütlen!). Minustki sai lõpuks korralik snoob, mille tõestuseks tundus eile öösel Abre los ojos't hispaania keele uurimiseks üle vaadates see va peategelane ikka oluliselt ebameeldivam kui varem - läks baari ja tellis viskit koolaga. Rikas barbar selline!

Lisaks proovisime kergeks õhtuooteks paari Brew Dog'i õlut. Ja mis selgub koju jõudes: mõni neist on isegi Mökusse jõudnud. (Seda, et see tuumapingviin seal käis, ma teadsin, teised olid üllatus. Pole vist ammu väljas käinud.) Mis veel selgub koju jõudes: Glasgows on tegelikult täitsa olemas Brew Dog'i baar ja ma kõndisin sellest kohe kindlasti mitte midagi märkamata mööda. Sealjuures võisin ma sellest mööduda isegi mitu korda. You stupid woman! (teate küll, millise hääletooni ja aktsendiga seda lugema peab)

Ahjaa, ei ma ei unustanud, aga mainin siin niisama viimasena: käisime Tori Amost ka vaatamas! Mängis kahte klaverit ja puha, nagu peab! Kuigi ta seda laulu ei laulnud ei Maynardiga ega üksi, sain ma siiski päris mitmed oma lemmikud ära kuuldud. Praegu mõtlen, et oleks pidanud ikka ka viimaste lugude ajaks lava ette minema, aga nii see juba on: antakse natuke, tahad veel, antakse natuke rohkem, tahad natuke rohkem. Oo, ahnust!

Nüüd võtaks veel natuke head single malt'i ja head seltskonda ja kõike kaasnevat, jah palun, aitäh. Ei mingit ahnust.

2011-10-25T19:36:00.002+03:00

Googeldan juba tükk aega idioodi järjekindlusega "Spanish audio curse".

Kõlab nagu väga põhjalik ettevalmistus Guatemalasse minekuks: vaktsiinid, keeleõpe, needused.

Päeva leid

2011-10-08T22:31:00.003+03:00

Tervitan kõiki Kate Bushi ja Onu Bella sõpru.

2011-10-05T03:16:00.007+03:00

Kuigi hiljuti sai otsustatud, et vanust on juba piisavalt palju, et mitte enam ainult õhust ja armastusest elada, ning esitatud üks suuremat sorti taotlus Tartu kultuurkapitalile, tuletati mulle täna meelde, et olen juba üsna mitu aastakest 16 ja ei päevagi vanem (hea küll, 17 ja pool, aga sellega ei saa ju ka miskit tervistkahjustavat peale rämpstoidu osta). Ma olin nii nördinud(kuigi peaks juba meelitatud olema? või siis vähemalt harjunud), kui neiu teisel pool letti endale kindlaks jäädes dokumente nõudis, et ei osanud muud teha, kui (üsnagi 16-aastase kombel) kogeleda: "aga...aga...kas ma tõesti näen nii noor välja?" Hommikul just mõtlesin, et mis sest id-kaardist ikka taskusse toppida, kaotan veel ära.

Taotluse osas võib pöialt hoida ja mis vanusesse puutub... ju siis on ikka õhku ja armastust ka endiselt tarvis.

Pikk Post Scriptum: kui vahelduseks töötada kusagil, kus raamatuväljapanek ei koosne muuseumide toimetistest, siis ei teagi, kas nutta või naerda. Sellega olen ma juba harjunud, et etnoloogia- ja folkloristikaalane kraam pannakse kohe kõrvuti esoteerika ja eriti vaimse eneseabiga (no selle raamatu pealkirjas oli ju kirjas "....loitsud"), aga et Remarque peab kügelema Nõid Nastja ja

Ott Leplandi esimeste elulugude vahel, on mu hella hinge jaoks liig. Žanr määratlusega "esimene elulugu" võikski jääda kuskile pehmete 5-leheküljeliste vanniraamatute tasemele ka oma visuaali poolest, muidu paistab veel nagu päris raamat - kõvad kaaned ja palju paberit. Oleks ju natuke ausam? Aus olles, peab lisama, et tegelikult on mainitud üllitised väga paljute asjade kõrval muidugi veel igati aus kirjandus. Ahjaa, seda ka veel, et kuna ma olen kogemustega raamatute kaane järgi hindaja, siis ei suuda ma ka kuidagi hoiduda ostjate lahterdamisest ostude järgi. (Mulle üldse ei meeldi inimeste sildistamine, aga siinkohal...) Peaks välja mõtlema mingi kehvade raamatute bingo.

Teine Pikk Post Scriptum: Terviseklubidel paistab olevat mingi võistlus, kellel on kõige asjassepuutumatum ja seksistlikum(seksikam???) reklaam. Alles see oli, kui MyFitness reklaamis kena alasti naise pildi kõrval, et mingeid siduvaid kohustusi pole, nüüd tekitas Arctic täieliku WTF-elamuse. Selles esimeses reklaamis võis veel kuidagi mõelda ka sellele, et näe, kui ilus keha, lähen spordikluppi, saan ka. Arcticu uus reklaam sisaldab lihtsalt rindu. Punases riietusesemes(jõulukampaania?) rindu, millele ilmub spordiklubi tempel ja teade, et oktoobris saab liituda vaid 1 euro eest. Kiikasin siis nende facebooki lehele ka, et äkki pisut selgust saada, millega nad sellise kampaania kasuks otsustades mõtlesid ning leidsingi vastuse(sest ma pole sugugi mitte ainus, keda see reklaam häirinud on. rinnad rindadeks, aga see on veel niisama ka kole): "meie kampaania visuaal on ajendatud emotsioonist ja illusioonist, mille nimel spordiklubis käime - soovime me ju kõik sportimise abil end tervemaks, ilusamaks ja täiuslikumaks muuta " MIDA? Seal on 2 fotoshopitud ja päevitunud rinda, mis kutsuvad endaga väga odavalt liituma. Mitte ühtegi musklit, ilusat kõhtu või muud pisut realistlikumat trennisaavutust. 2 ümmargust rinda. Lähed trenni, saad 2 rinda 1 euro eest (muud väga soodsat ei paista olevat).

Dinosaurusekoomiks, sest "Rarr", dinosaurusekoomiksid töötavad lihtsalt alati.

2011-09-12T04:06:00.008+03:00

Peaks vist jälle blogima hakkama, aga iga kord, kui ma millestki tahaks kirjutada, on mul ilmselt liiga huvitav, et siia jõuda. Ei, mul pole praegu ka igav, aga hammas valutab ja und ei tule. Õigemini valutab see koht, kus kunagi oli hammas (ja see suur jubin, mille küljes ta oli...pea), hammas ise on kapi peal. Sealjuures tuletan meelde, et hammas ei asetse lõualuu asemel mööblil mitte sugugi selle pärast, et nt mees oleks profülaktika mõttes lõpuks ometi korraliku tou andnud või mina ise oma tohutu graatsiaga vastu suvalist eenduvat objekti ~~koperdanud~~ tantsisklenud.

Blogimine tundub hirmus keeruline tegevus: kuhu ma ennast selleks publiku ja iseenda vahel nüüd paigutasingi? Kuidas see nüüd käiski? Mulle ei meeldi ju mingeid põhjalikke isikliku elu ülevaateid anda, ega üldse midagi selle kohta liiga otse öelda, onju (aga endale ikka samal ajal väikesi meenutusi jättes). Igasugustest huvitavatest teemadest ja linkidest kipun ka enne kellegagi vestlema, kui blögima kukun ning üleüldse ei ole mõtet kirjutada siis, kui mingil põhjusel iseennast liiga tõsiselt võtma hakata. Hm, see ongi vist pedagoogiline võte iseendale meelde tuletamaks, et huumor ei tohi kunagi surra. Sõnastusharjutusi ei tohiks ka unustada, sest ma pean ju ikkagi kusagil näitama, kuidas asjad mu peas aeg-ajalt joonduvad (hah. see oli nüüd lause, mida tahab ilmselt, et teda loetaks: kõigile peab ju jääma võimalus tutvuda sellega, kui kohutavalt huvitav ma olen... mõnikord).

Selle kõige juures on siia kirjutamine ikkagi suurel määral kodeeritud suhtlus nendega, kes salakeelt jagavad. Nii on lõbusam. Publiku osalusel muidugi. Kedagi ei jäeta ilma.

Muide, mulle hirmusväga meeldib käia iseendaga teatris (ja kohvikus), aga Tartuffil peab küll õige kaaslasega olema. Sel aastal õnnestus. Ilmselt on ka mõned linnad, mida peaks sel moel külastama. Äkki õnnestub seegi.

Draamast võiks hoopis kirjutada.

kaob kulisside taha pead amputeerima

2011-08-21T17:27:00.005+03:00

Viimasel ajal olen suurema osa oma päevadest ühe teatud muuseumi kandis veetnud. Enamasti tegelen selle tulemusel ikkagi väikeste ajaloo(või ööelu)ülevaadete tegemisega turistidele (nt "Ei, kõik Eesti tüdrukud ei ole prostutuudid, mis siis, et nad klubides eriti riideid ei kanna" või "et kuhu minna õhtul? no põhimõtteliselt on seal üks tänav ja siis...noh kõik ongi seal...midagi muud...ee...Nope."). Tänane juhtum läks aga pigem (sotsiaal)pedagoogika ja lastekaitse valdkonda.

3 last (2 tüdrukut ja üks poiss, nii umbes 5,7 ja 10 aastat vanad), küsimuse peale, kas nad on vennad ja õed, tehti mulle venna poolt kiiresti selgeks, et vend on ikkagi ainult tema, teised on õed. Rumal küsimus.

Üritasin neid veenda, et nad on Toomkiriku torni ronimiseks veel liiga väikesed ja vajaksid täiskasvanust saatjat. Lisaks on enamasti vaja ka piletit. Õige pea tundsin end pesuehtsa röövkapitalistina ("nojah, see tahab ju raha ka") ja tõeliselt elukauge jumbuna. Üritasin kenasti selgitada, et kui nendega midagi juhtuma peaks, oleks ju mina süüdi, sest nemad on selleks veel liiga väikesed. See jutt neid ei veennud, neil käis ükskord kodus ka politsei ja nemad olid ikka ka süüdi! Ei ole siin mingit ebaõiglaselt süüst vabastamist!

Põhimõtteliselt jagelesin ja tegelesin ma nendega paar tundi. Selle käigus püüti ära tassida kõiki kivid, mida vähegi liigutada jõuti ning roniti igale poole, kuhu vähegi sai. Peamiselt lõppes viimane tegevus sellega, et kõige vanem jõmm ei saanud enam iseseisvalt alla, töinas seni, kuni tähelepanu sai ja siis ukerdas suuri vaevu alla. Väiksematega läks selles osas lihtsamalt, nad kukkusid enamasti ise.

Kuidagi õnnestus mul lõpuks pidada läbirääkimisi kõige pisemaga, kes ilmselgelt oli täiskasvanu üsna sõbralikust lähenemisest meelitatud ja lubas teised ära viia. (Vahepeal jõudsin kaaluda kõikvõimalikke erinevaid meetmeid, mis sisaldasid ka plaani "pakuks neile sigarette, las teevad parem suitsu") Tõenäoliselt sõlmisin ma nüüd mingi salaliidu, mille tulemusel pean ühel heal päeval loovutama pool tornist ja selle ümber vedelevatest kividest(mille minema tassimises pisike plika ilmselgelt väga võimekas oli). Edasi suundus röövlijõuk Kassitoomele nii et kui keegi seal mõnda uut orgu/auku või kraatrit näeb, siis ma ilmselt tean, kes selle tekitasid.

Aga muidu... Mida nendega üldse teha saaks/tegema peaks kui nad mind kollitamas käivad(päev otsa juttu ajada ma nendega tõesti ei jaksaks, kuigi see paelus neid piisavalt, et nad ei üritanud samal ajal ühekorraga kõike illegaalset järele proovida)? See ei ole tegelikult esimene kord, kui ma neid kohtan. Nad on kenasti riides ja üsna prisked, aga vanemate kohta väidetakse, et isa on tööl ja emal on teised lapsed veel, kõlab nagu tüüpjuhtum.

Eesti otsib katlakütjat

2011-06-15T17:06:00.006+03:00

Lõpuks ometi! Elu24 on läinud soolise võrdõiguslikkuse teed ning lisaks sellele lõpetanud vaid võimalikult vähe riideid kandvate persoonide kajastamise. Eks ilmad läksid ka külmemaks.

Viimased päevad turritavad lugupeetud Postimehe veebiväljaande paremas servas ainult staarjuuksuri pruudid ning nende seksikad("seksikad") Playboy kaane poosid, mille funktsionaalsuse üle kutsub arutlema pealkiri "Kumb Playboy kaanestaar kütab sind rohkem üles?". (pean siinkohal märkima, et Playboy ja teised sarnased ajakirjad on iseenesest väga madala kütteväärtusega)

Nüüd on aga rahvale visatud uus kont, kõrval suisa väike kokkuvõte põhilehe valimisteemalistest uudistest. Aga jätkem sellised triviaalsused ja mõelgem: "Kumb presidendikandidaat kütab sind rohkem üles?"

Elu24 saadab selge sõnumi, et igaühel on õigus saada üles köetud. Ja õige ta on, eelistused on ju erinevad.

Ootan põnevusega küttesarja järgmist numbrit. Kes võiks olla järgmised kütjad? Kas duellidest võitjana väljujaid võib kohata sügisest uues reality-shows? Me ju juba teame, et esimesest paarist üks jäi ilma staarjuuksurist, teisest jääb keegi kindlasti ilma presidendikohast, tegevust on vaja...

2011-06-15T16:39:00.009+03:00

Mulle tuleb pähe ainult paar paremat võimalust vihmase suvepäeva veetmiseks, kui see, mis mul täna on: paduvihm akna taga, toas mina, head raamatud ja maasikad.

Parandus: maasikad on suuremalt jaolt kõhus.

Vahepeal vaadake kuulake Jon Balcome'i aurupunk film/muusikavideot. Kui selle peale meenub Jean-Pierre Jeunet'd, võite kolm korda mõelda, kas tegu on juhusega. Läheb umbes samasse juhuslikkuse kategooriasse, kui see, et Jeunet aegajalt Terry Gilliamit meenutab...

Filmisoovitus(sarjast "Miks ma pole seda filmi varem kohanud?"): Picasso äventyr. Kui tahad tunda end polüglotina, vaata seda! Filmis räägitakse 10 keelt, mida subtiitritega ei varustata (ja ühte neist mõnikord varustatult) ning ma garanteerin, et keelebarjääri otsa siin väga ei põrka. Lugu ise on ilus, lihtne, miinimumeelarve ja maksimumhuumoriga. Filmi autor olla leidnud, et oleks hirmus põnev ja naljakas kirjutada reisikiri paigast, kus sa kunagi käinud pole. Mõttega mängides jõudis ta selleni, et samamoodi võib teha biograafilise filmi isikust, kellest sa suurt midagi ei tea ja kellega sa kunagi ei kohtu. Ja see sündis.

Akadeemiline kunst on akadeemiline. Ainus, mis on veel akadeemilisem, on akadeemilise kunsti õppimine:

Rohelisem rohi?

2011-06-14T01:17:00.003+03:00

Kusagilt ähmasest kaugest lapsepõlvest mäletan ma, et kunagi, kui saabus suvi, lõpetasid kassid karva ajamise. No ühel hetkel lihtsalt enam ei katnud kõike mingi heleda udemega(heledatel pindadel muidugi tumedaga). Kas see ongi mingi helge lapsepõlvemälestus ja tegelikult nad "sulgivad" aasta läbi?

Teiseks tahaks ma osata (natukene) mõtteid lugeda, et mitte iseennast vaevavat vales kohas väljendada ja muidu mõnikordn lihtsalt vaikivalt toeks olla. Ma tahaks ju. Samas võiks seda teha nii, et iseenda probleemidega "pea teki alla" võtet ei kasutaks. Kollide vastu võib ju aidata, iseenda vastu mitte.

Jap. See on ka aastaringne probleem.

Entroopia

2011-05-16T03:15:00.006+03:00

Päris kevad paistab käes olevat. Jälle kolimine. Natuke raskem, kui varem.

Ilmselt elan järgmise määramatu aja toas, mis on täis pooleldi lahti pakitud asju, pooleldi ära pakitud asju, pooleldi ära visatud asju, pooleldi vajalikke asju, pooleldi ebavajalikke asju ja pooleldi mind. Poolte liitmisel päris tervet ruumi kokku ei saa. Pigem on tegu korrutamistehtega ning teadagi, mis nende nullkomadega sel moel saab.

(vasakule ära, talveriiete tanumast mööda, väike põige sokkide sekka, et üle sallimere kiikuda kööginõude kuristiku kohal, jõudmaks rahulikult raamaturiiuli rüppe)

***

Kolimispäeva lõpetas vihm. Palava kevadpäeva äike. Sain läbimärjaks, lõpuks ometi oli tunne, et saan lahti ka koristamise tuhast ja tolmust. Hämmastav, mida üks vihm enesetundega teha võib. Ilmselgelt olin selle talvega unustanud. Järgmisel päeval sain jälle läbimärjaks. Ikka veel oli meeldiv. Ülejärgmisel kohtasin pigem suurtes kogustes jahu, kui midagi muud. Ei, ma ei läinud Krabati kombel möldri õpipoisiks, hoopis katsetasin 5000 mehe toitmist. Kalu ei olnud, leiba ka mitte aga see-eest oli 20 kg jahu ja mõned väiksed orjad. Võrrandi tasakaalu viimiseks vähendasime toiduainete koguse suurendamisega samaaegselt sööjate hulka. Ja lasime mõningail neist natuke laulda. Mailaul sai edukalt peetud.

Praegu põrnitsen oma uut vana tuba ja kaalun selle kaardistamist, sest ilmselgelt olen tunnistajaks mingitele geoloogilistele protsessidele, tõenäoliselt uute pinnavormide tekkele (vt ka 'laamtektoonika', 'otsin mõne uue kleidi' ja ' kus kurat mu ripsmetušš on?'). Jääb üle oodata, mil mind tabab mõni eriti nakkavatest viiruslikest koristamispuhangutest. Kevadeti pidavat selliseid liikuma.

Kevadine zen-dialoog

2011-03-21T23:27:00.003+02:00

On need inimesed, kellele sa ei meeldi selle pärast, mida sa teed. On need inimesed, kellele sa ei meeldi selle pärast, kes sa oled. Ja siis oled sina ise. Sina lihtsalt oled.

Ma ju meeldin endale.
Jah, aga kuidas on sellega, mida sa ei tee?
See mulle ei meeldi. Mitte kõik see, mis tegemata jääb, vaid see, et jääb.
Ja see, mida sa pole?
Jah, mulle ei meeldi see ka. Mulle meeldiks see olla, aga ma pole ja see ei meeldi mulle.
Sa lihtsalt oled.
Lihtsat ei ole siin midagi.
On ikka küll.
Hui.

PS: Inspireeritud netidialoogist preili G.-ga.
PPS: postitatud sai see nüüd küll tükk aega hiljem, kui kirja pandud, aga kuna tegu on võrratult tabava kirjeldusega kevadmasendusest, siis otsustasin selle siiski üles riputada. Mitte surmtõsiselt läheneda.

Vivat et res publica!

2011-02-24T16:49:00.006+02:00

On kaunis päev. Isamaa näitab end täies hiilguses surudes karmilt kraadiklaasi sammast järjest madalamale, paitades samal ajal armastavalt piduliste põski ereda talvepäikesega ning Minu Edgar saatis mulle õnnitlusi!

Jah, lugesite õigesti, Minu Edgar. Ilmselt ei olnud tegu küll nii personaalse lähenemisega, kui loota võiks ja ta on ka Sinu, Tema, Nende ja Teie Edgar, ent peamine on, et Meie kõigi afäär Etsiga ei päädinud sugugi ühe südamliku hommikutervitusega. Mäletate veel? Edgar kirjutas "Tõuse ja sära" ning me kõik võisime endid maailma seksikaima naispoliitikuna tunda? Oh, olid ajad.

Käsi püsti, kes veel täna sõnumi sai?

Vähemalt on praegusel aastaajal (valimised) tsirkust nii palju, et leiva peale ei jõua mõeldagi, on teda siis rohkem või vähem. Pealegi hakkavad ju õigete valikute korral järgmisel neljal aastal pudrumäed ja piimajõed Eestimaa pinnal vohama ning siis ei jää ei tööpuudusele, lollusele ega muudele hädadele enam puhtfüüsiliset ruumigi. Eksju?

Edgariga või Edgarita, kena pidupäeva. Vastikust külmetusest hoolimata kavatsen seda jõudu mööda tähistada.

Igapäev

2011-02-10T00:03:00.003+02:00

Üsna tõetruu värk.

Ma kipun nõustuma sõber Piibu väitega, et eestlaste sugustelt ja üleüldse põhjamaalastelt ei tohiks motivatsioonikirju ning muud sellist kraami nõuda, kuigi hakkan omandama selle jama kokku kirjutamises teatud vilumust.

2011-02-09T12:49:00.006+02:00

Tegin eile süüa kraamist, mis esialgselt vaatlusel tõotas pigem materjali sellesse suurepärasse (anti)kokandusblogisse, aga miskit läks nihu ja tulemuseks oli ikkagi päristoit. Püramiidiehitajate vaimus päristoit. Isegi kuurist puid tuues oli pärast läätsepugimist tunne, et lume asemel tatsad liivas ja halud pole üldse mitte halud, vaid toredad jõrakad kiviblokid.

Miks aga sellised lootused luua toidu asemel kunstilist kvaliteeti blogimaailma jaoks?

Tõin vanemate juurest endale hiljuti paki läätsi, kuna seal ei paista keegi neist eriti vaimustuses olevat. Natuke kahtlane oli, kuidas need üldse sinna said, aga hakkasin ma siis heast toidust unistades selle üle juurdlema. Nagu tähelepanelikumad lugejad juba ehk kahtlustavad, on neil läätsedel oma lugu rääkida.

Kogu kupatust potti valades märkasin pakendi ühel otsal kummalist justkui templiga peale löödud numbrijada. Miski liighatas ajusopis: "Numbrid, numbrid, numbrid... neil peab mingi tähendus olema. Toit ja numbrid, toit ja numbrid, toit ja numbrid... Parim enne! "

Samas vilkus kuskil ka laisalt teade, et kuivainete puhul ei tohiks sellest numbrit teha. Parim enne oli märgitud aastale 2000. "Ossaa, need asjad säilivad ju tavaliselt hirmus kaua! See saab tähendada vaid üht!"

Ja seda see tähendaski. Minu potti (ja kõhtu) jõudsid eile läätsed, mis suure tõenäosusega jõudsid minu kappi üheksakümnendate alguses humanitaarabina. Aitäh, paid sakslased, väga maitsev oli. Mis siis, et üritasite vaest ida-eurooplast mingite numbritemplitega hirmutada. Ei lähe läbi!

2011-02-08T23:43:00.004+02:00

Ei ole kerge see noore teadlase tee tõeni!

Tädipoeg sattus täna lasteaias üldise põlu alla. Hunnik poisse olevat süvevenud arutelusse, kumb oli enne: muna või kana. Mindi nii süvitsi, et kasvatajalegi oleks paar toud kirja pandud. Mida tegi aga meie peategelane Tädipoeg? Tema muidugi teadis, et kõigepealt olid hoopis dinosaurused ja linnud arenesid lendavatest dinosaurustest. Selle teadmise jagamine osutus saatuslikuks veaks, kaks vaenuleeri leidsid ühise vastase ning koju jõudis ta täna kahe suure sinikaga.

Peaaegu nagu inkvisitsioon.

Selle peale tekkis kohe huvi, kuidas läheb Preili Õel laboris.

2011-02-08T02:58:00.004+02:00

Nagu päris. Mina veedan öö arvuti taga kirjutades, põlve peal lösutab kass ja teises toanurgas nohiseb magav tundmatu eluvorm (norsked annavad alust arvata, et tegu võib olla mõne mereelukaga).

Kass on sealjuures laenatud. Või noh nagu mitte päriselt laenatud, vaid ise tuli. Täpsem oleks öelda, ise tuleb iga natukese aja järel. Elab kõrvalmajas, on hästi ilus. Tuleb akna taha ja laamendab, kuni tuppa lastakse. Sealjuures ei ole ma teda siiani veel toiduga meelitanudki. Kassikõlbuliku kraami ei paista külmkapis just väga palju, kuigi ei ela siin sugugi taimetoitlased. Tal lihtsalt ei vea.

Täna tuli akna taha teine ka. Ilmselt rääkis nr 1 sõpradele , et on selline koht, kus saab lihtsalt käia ja lasta end sügada ja nätsutada. See ronis ka tuppa. Tunnen end väga populaarsena. Ilmselt olen lihtsalt rämedalt ära kasutatud, aga kuni meie suhe on mõlemile kasulik, on kõik hästi. Meie saame oma kassinunnutamise vajadust rahuldada ja kassid lubavad meil seda armulikult teha.

Ühel elukatest ei õnnestunud miskipärast ööseks oma koju saada. Tuli pool tunnikest tagasi akna taha, ilmselt nägi, et ma siin tegutsen. Nüüd lösutabki.

Kassid tunnevad ikka halvad inimesed ära, ütleb selle peale preili G.

Mulle lubati auhinda, kui kuu lõpuks on meid külastanud 5 erinevat kassi. 3 veel...

Unistuste printsess

2011-01-22T22:34:00.009+02:00

Nonii, mida me siin ikka jamame. Selle valgustusliku lookese lugemisega olen ma muidugi lootusetult hiljaks jäänud, aga ehk päästab see mõned teised süütud hinged tegemast neid vigu, mis on nii omased mulle ja kahjuks ka suuremale osale mu sõpruskonnast. Milline argumenteerimine! Ma olen sõnatu.

Printsessiks saamise soovist loobusin ma samuti juba liiga ammu. Kas ma seda kunagi üldse soovisin... Täpselt ei mäletagi. Ja kui tahtsin, siis milline pidi üks printsess olema? Ilmselt ilus ja tõenäoliselt oi tal väga huvitav elu, hobune, koer ja võib-olla veel midagi.

Meenub üks episood unejutu kuulamisest. Ema mõtles meile pidevalt ise uusi muinasjutte välja. Ükskord üritas rääkida ühte sellist, mille peategelasteks olid 2 printsi. Oh kisa, mis järgnes! 2 magama minevat printsessi muteerusid millekski, mis kohe kindlasti ei uinu, kisendab ja ei ole väga armas ka. Publiku tungival nõudmisel parandati see saatuslik aps kiiresti ja edasi seiklesid printsessid. Kõik toimus ilmselgelt ajal, kui poisid paistsid meilegi maailma kummalisemad olevused ja midagi head ega huvitavat neilt oodata ei olnud(nüüdseks on mu arvamus neist pisut siiski paranenud). Ainult rikkusid hea muinasjutu ära, kui mõne printsessi naiseks võtsid. Päh. Kõigile on ju selge, et siis saab muinasjutt otsa. Võrratud mallid. Õnneks need iseloodud jutud vist siiski alati nii ei lõppenud.

Juhul kui ma ikkagi kuskil salajastes ajuurgastes unistasingi veel printsessiks saamiseks, pani sellele ilmselt viimase põntsu umbes aasta eest loetud Mary Margaret Kaye "Kauged telgid", kust selgus, et nende päris printsessidega võib üsna halvasti minna. Ikka hirmus halvasti. Eriti kui juhtud olema printsess pisut aega tagasi Indias. Sati pole vist just päris see printsessisaatus, millest unistavad väikesed tüdrukud, ega ilmselt ka mitte see, mida loodavad igat sorti teleprintsessid. Võib-olla peaks neid siiski sellega tutvustama. Eelkõige viimaseid.

Et päris aus olla, siis tegelikult olen ma ka pärast kainestavat(pigem siiski muidu mitmekülgselt hirmus põnevat) Kaye raamatut ikkagi paar korda teatanud, et minu puhul just nimelt printsessiga tegu on. In a dark and twisted way.

Mis värk nende printsessidega siis ikkagi on?

PS: ei, su/teie reader ei ole lolliks läinud. vajutasingi keset maikuud sellise postituse kõrval "avalda" nupule. Ilmselt jäi varem tegemata, sest tahtsin printsesse ikkagi põhjalikumalt analüüsida, aga kritseldasin selleteemalised mõtted lihtsalt märkmikusse. Päris pabermärkmikusse, kujutage ette. 21. sajand või asi...

Lõpetuseks mu lapsepõlve lemmik(muinasjutu)filmi remake praeguste kangelaste poolt:

Apatosaurusele

2011-01-20T00:25:00.013+02:00

Leidsin SIIT, aga nemad leidsid mujalt.

Hurraa! Pole mina ainus, kes seda sarnasust märkas.

Vasakul: proua Evelin Ilves

Paremal: Parem Käsi (Olimar Kallase koomiksitegelane)

Ei tulnud minul pähe eile netist pilti otsida, kui oli vaja näidata, keda silmas pidasin. Uskumatu, kõik ei teagi Olimar Kallase koomikseid! Veel uskumatum: mina elan ühe sellisega koos! Ma oleks muidu praegu ehk halanud/kirunud teemadel, kuidas ma oma emotsioone ei oska valitseda-talitseda ning oi-nii-palju-on-teha(mitte seotud koomiksitega). Selle asemel aga, võtan rahvavalgustusliku hoiaku ning olles kuulnud, et üks persoon pole Olimar Kallasega kokku puutunud (teades seega karta, et neid võib rohkem olla), püüan seda viga parandada. Alustada võite muidugi vikipeediast.

Olete ikka lugenud tegelikult onju? "3 lugu"(1979) sai mul lapsepõlves kapsaks loetud-vaadatud (vist isaga kahepeale - alguses luges tema mulle, hiljem kumbki omaette), siis ilmus "Parem käsi tegutseb"(1995), mida päris kapsaks ei ole jõudnud töödelda ning kunagi tükk aega hiljem jõudis vanaema juures riiulite koristamise järel minu juurde "Proovisõit "(1981)(neid oli seal õnneks mitu, minu õnn), "Seiklus sekontias" sai sealsamas õhinaga alla kugistatud. Rohkem mul neid päris endal päris tükk aega ei olnud. Kuni 2006. aastal ilmus "Kogu lugu" ning minu kallis Õde selle jõuludeks kuuse alla sokutas! Õde on mul ikka ekstraklass!

Kallase (raamatuna avaldatud)koomiksid on õigupoolest üks seeria, mille osi seob esiteks see, et põhilised tegelased pärinevad paigast nimega Kiviküla. Loomulikult jõuavad nad oma seikluste käigus külastada ka teisi paiku sealhulgas teist planeeti nimega Malakamaa ja suuri lumiseid mägesid, kuskil läheduses asub "suur linn". Lugudes seikleb kirev valik tegelasi, kelle vahvad nimed viitavad loomulikult kaudsemalt või otsesemalt ka isikuomadustele ja ametile, mõnel juhul korratakse sama välimuseski(nt Parem Käsi): Ulmik, Tundel, Krahv, Beebilõug, Pontšik, Munapea, aga ka lihtsalt Toomas. Minu mäletamist mööda kandsid selliseid tavalisi nimesid kangelaslikud väikesed poisid.

Esimene osa "3 loos" kandiski pealkirja "Toomas ja Krahv". Sellest loost on jäänud mind kummitama müstiline pastilaa. Maiustus, mis eksisteeris minu jaoks kunagi sama müstilisel ajal, siis kui ema ja isa väikesed olid ja Toomase koomiksis esimesel lehel ühe kasti peal kirjutatuna. Veel aastaid hiljem olen tabanud end mõnda uut maiustust süües juurdlemas ehk on tegu pastilaaga. Teine lugu "Operatsioon Mari" toimus juba Malakamaal, mida ma oleks hea meelega külastanud(külastaks nüüdki), sest neil on seal dinosaurused ja dinosaurusi tuleb masseerida, et saada häid dinosaurusemune. Ainult õnnelikud dinosaurused munevad hästi ja munad olid seal põhitoiduks (vrdl. õnnelike kanade munad). Kolmas kaasas seda Kiviküla läheduses olevat suurt ja lumist mäestikku ning veel paljusid toredaid tegelasi, nende seas äärmiselt intelligentne lumeinimene nimega LI.

Kas hakkab juba huvi pakkuma?

Lood on fantaasiarikkad ja teravmeelsed, pildid dünaamilised ja tegelased mõnusalt karikatuursed. Enamusel neist on sealjuures ka äratuntav ning talle ainuomane keelekasutus. Omal ajal võisin sobivas olukorras nii mõndagi neist tsiteerida(loen kõik üle ja alustan jälle). Järele mõeldes, ega keegi tihti ära ei jaganud, millega tegu oli, seega on seda postitust siin ikka väga vaja.

Suutsin netist üles leida 4 vihikut. Kes lugenud pole, LUGEGU! Kes lugenud on, nautigu.

"Seiklus sekontias"

"Proovisõit"

"3 lugu"

"Kevadtriller" - ilmunud "Pildivihikus"1990. "Pildivihikuid" ikka mäletate? Neid ilmus küll ainult paar tükki, aga see-eest on mul kuri kahtlus, et oman neid kõiki. Seal ilmus üsna eriilmelist kraami, sealjuures mitte sugugi ainult kohalikku, sisaldas ka disni tegelasi näiteks.

Huvitav on märkida, et Sõnumilehes(Õhtulehe eelkäija) ilmunud "Ootamatu päranduse" kohta leidub praeguses Õhtulehe veebiväljaandes üks kena seebika stiilis tutvustus http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=1094

Koomiksi lainel olles meenus veel üks hea eesti asi - Heiki Terrase "Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid", kus vaprad muinaseestlased asuvad vastu suurvõimule. On olemas juhm jõujunn, totakad vaenlase sõrdurid, lemmikloomana vist tiigrit pidanud suur juht ja väike kaval leiutaja. Ta on üldiselt üsna äpu, peaks mainima, ent kiirvibu Rampo õnnestub tal konstrueerida. Niisamuti veel üht-teist, kogemata näiteks leiutab ta seebi. Minu peas tekkivad ilmselged paralleelid "Asterixiga". Kui neid jätkata, on peategelane nagu kompott Lyricsist ja Asterixixist (pluss väike ports Aquatixit?).

Selle taustast on lähemalt räägitud SIIN.

Loodan, et keegi võtab selle peale vaevaks ülalmainitud koomuskitega tutvust teha. Ega sellele palju aega ei kulu ning maha visatud pole see kindlasti. Huvilistele veel Mari Laaniste 2001. aastal Vikerkaares ilmunud lühike ülevaade eesti koomiksi ajaloost.

Laena mulle annet, Vanemuine!

2011-01-19T00:38:00.012+02:00

Pikemate raamatututvustustega ma siin seni (vist) tegelenud pole. Kuna mindki elulood lõpuks tabasid, siis luban seda endale. (Hea, et see tabamine mitte sõna otseses mõttes ei toimunud. Olin hiljuti ühes raamatupoes üsna traumeeritud, kui nägin viimasel ajal ilmunud "esimeste"elulooraamatute rivi. vot sellega küll pihta ei tahaks saada. Samamoodi on Minu-sarjaga.)

Postituse pealkiri oli ka Ron Jeremy raamatukese"Kõige kõvem (töötav) mees showbiznessis" esimene alapealkiri, mis viitas mu suureks rõõmuks võimalusele, et ehk ei olegi tõlge hirmus ja trükivead ohtrad. Oleksin meeleldi tõlkijale pai teinud. Kuidas ma esikaanel ilutsenud sõnamonstrumist mööda vaatasin, ei tea. Trükivigu tõesti ei märganud (võimalik, et lihtsalt väsimusest), aga muidu oli mu hõiskamine ikka väga ennatlik. Oeh. Muidugi oli kõikvõimalike kultuurikeskseid vihjeid paras ports ja tõlkija oli isegi üritanud (aegajalt väga kenasti) neid arusaadavalt tõlkida, kasutades eestikeskseid analoogiaid, ligilähedasi sõnamänge ja muid võimalusi, ent kui vaste tegelikkusest ikka väga kaugele läheb võiks vist teinekord pigem tõlkimata jätta ja minu poolest kas või pisut joonealuste viidetega mässata (seda võis paaris kohas nähagi). Kohata võis nii liiga tõlgitud, kui vahest vales kohas tõlkimata jäetud apsakaid. Tundus ka, et kohati on potentsiaalseid lugejaid kõvasti alahinnatud. Mis seal ikka. Ilmselt oleks võinud inglise keeles lugeda, aga ega ma sealtki esteetilisi naudinguid otsima ei läheks.

Suur osa raamatust on lakkamatu namedropping. Kõik kuulsused, kellega Ron kokku puutunud on, tuleb kenasti üles loetleda. Eelkõige need, kelle kuulsus ei põhine pornol (Need olid samas ka ainsad nimed, mis mulle midagi ütlesid. Peab tunnistama, et ma pole pornokate ajaloos just kuigi haritud. Ei, valetan, mõnda neist ma ikkagi teadsin. Kuna ajan pidevalt sassi ka väga tuntud nö pärisnäitlejate nimed, võib see olla ikkagi liiga palju. Pealkirjadega mul nii suuri probleeme pole.) Tunnistab mees raamatus isegi, et on oma kuulsuseminutite pikendamiseks valmis üsna palju tegema, eelkõige seda, mis ei puuduta otseselt tema kõige ~~pikema~~ tuntuma kehaosaga vehkimist. Ühest küljest on ta oma pornokarjääri üle varjamatult uhke, teisalt justkui ei suuda leppida sellega, et temast ikkagi seda päris näitlejat ei saanud ning otsib teiste meelelahutusalade proffidelt(eelkõige film) pidevalt mingit heakskiitu või tunnustust. Ise rõhutabki ta, et on näitleja, kes juhuse tahtel tegi ilma pornotööstuses. Need püüdlused(eriti reality maailmas) annavad raamatule üsna melanhoolse varjundi, ent loomulikult oli kõik ikkagi pigem humoorikas võtmes esitatud. Ron Jeremy sugusel mehel peab ju olema paras ports eneseirooniat ning seda ta ka demonstreerib, lisaks kõigile oma saavutustele(väga detailselt) ja paljule muule. Olgem ausad, see palju muud ongi ju see, mida me saada tahame. Porr! Mida te seal siis teete?

Huvitavat: Ron peab naisi, kes pornotööstust enda ära kasutamises süüdistavad, vägagi silmakirjalikeks. Argumendid on tal head. Siiski meenub mul siinkohal näiteks kõigepealt, kuidas ta kirjeldab end, kui tõestust, et iga mees võib keppi saada. Piltilusate tüdrukutega. Paljude piltilusate tüdrukutega. Tüdrukud peavad ilusad olema! On ka muid variante, ent see läheb juba friikidele mõeldud žanrisse... Võib muidugi soovi korral süüdistada hoopis Ron Jeremy'd Harju keskmise mehe lollitamises, jättes mulje, et nii see kõik käibki:) (siinkohal pean tunnistama, et teemaarendus jäi poolikuks. Võib muga kuskil mujal üritada vestlust jätkata, kui väga huvitab)

Kuigi liiga ohtrate nimedega jupid lasin väga kiires diagonaalis üle, ei saa ma siiski öelda, et poleks olnud tegu muheda õhtuse lugemisega ja Ron Jeremy jäi kõigest hoolimata lõpuni sümpaatseks tegelaseks. Nagu Jaanika kommenteeris - teoreetiliselt ehk isegi õppis midagi...

Nüüd jääb üle kõigil andunud lugejatel kõigest paar kuud oodata - kuni ma Onu Bella kätte saan. (7-päevane tähtaeg, 25 lugejat.... võib ka halvemini minna)

Nebukadnosaurus

2011-01-18T14:59:00.004+02:00

Tundub, et lugemisaasta on eestimaalastele oma jälje jätnud. Kuidagi on nii, et kõik, mida mina raamatukogust teadlikult laenutada tahan, on juba kellegi käes ning pean leppima pooljuhuslikult valitutega. Võimalik, et asi on muidugi minu keskpärastes eelistustes (ja juhused mõeldud selleks, et neid veidigi parandada).

Täna tahtsin hirmsasti Onu Bella mälestusteraamatut. Teiste nendendesamustegi uuemate üllitiste poole mu käsi ei tõuse. Üldiselt ei tõuse neist enamike peale mul mitte midagi. Onu Bella aga on ühest küljest kummaline "lapsepõlvekangelane". Teadsid, et on, aimasid ka, millega tegeleb ja noh, mõnda lugu loomulikult kuulsid kuskil ning Tartu peal võis teda ikka vilgatamas näha. Tundus selline muhe nilbik - oma asja eest väljas.

Raamatut ma loomulikult ei saanud. Panin end siis viisakalt järjekorda ja selgus, et olen seal kahekümne viiendamal kohal! 25.! Lugemisaasta laastamistöö? Lohutuseks suunas jumalik juhus mu riiulite vahele jalutama ning võtsin sealt kaasa hoopis Ron Jeremy. Karta võib, et kui Onu Bella pidi rääkima maitsekalt nikkumisest, keppimisest ja tahapanemisest, aga mitte sõnakestki seksist (kui uskuda Juure-Marti), siis Ron võib just nimelt sellest rääkidagi. Elame - loeme.

Anarchy in the UK

2011-01-17T00:48:00.001+02:00

Väikesed õunad ja pardid

2011-01-10T20:18:00.010+02:00

Lugesin Andrei Makine "Prantsuse testamenti", mis algas väga võluva kirjeldusega naistest perekonnaalbumi lehekülgedel. Ilusatest naistest ilusate naeratustega, mis kätkes korraga justkui kõiki naiselikke kavalusi ja väikest triumfi maailma üle. Naeratustega, mille saladuseks oli üks pildistamiseks valmistudes helitult huulitud lihtne prantsuskeelne fraas petite pomme...

"Otsekui nõiduse väel moodustas suu armsa ümaruse, avanemata rõõmsalt õõnsaks või ärevalt kohkunuks. Kogu nägu muutus. Kulmud kaardusid pisut, põskede ovaal muutus pikemaks. Öeldi petite pomme ja juba looritaski pilku eemalviibiva ja unistava õrnuse vari, peenendas näojooni, laskis üle pildi hõljuda iidsete aegade summutatud valgusel."(lk 9)

Lugedes ilmuvadki silme ette seepiakarva fotode rauged kaunitarid, kelle võlusid toonitab alati teatav salapära. Juba hakkadki oma suud mõttes voolima... petite pomme... Kuidagi raskelt läheb...taipad, et ei hõlju enam 20. sajandi alguse päevapiltnike dekoratsioonide vahel, vaid oled triivinud sadakond aastat edasi. On 21. sajandi teise kümnendi algus. Petite pomme peenetundeliselt pomiseda pole sugugi nii lihtne ning maalitud lossi asemel on kaunitaride taustal inimmöll, neoontuled, tuntud vaatamisväärsus või nende enda kasimata (vanni)tuba, päevapiltnik asendunud digifotokaga ette sirutatud käes ning pomme hääldub vägisi niisuguse mõminaga, et tulemuseks on DUCKFACE!

Võpatad. Paned hetkeks raamatu kinni. Kogud end. Lõdvestad huuled. Loed veel korra esimesi lõike, püüad pääseda tagasi loo lummusesse, aga ikka ja jälle kummitavad sind kõik need internetikaunitarid. Võib-olla eksisteerivad nemadki kuskil salapäraste lummutistena, ent ainus, mida sina näed on suured ette aetud huuled kummumas üle võib-olla kauni näolapi.

Otsekui nõiduse väel moodustas suu jõhkra ümaruse, avanedes kutsuvalt õõnsaks või peletavalt kohkunuks. Kogu nägu muutus. Kulmud kaardusid ~~pisut~~, põskede ovaal muutus pikemaks. Öeldi petite pomme ja juba looritaski pilku eemalviibiva ja unistava joobe vari, pikendas näojooni, laskis üle pildi hõljuda odava pornolehe/keskmise suhtlusportaali maagial.

Raamat oli muidugi võrratu. Kui miski sind juba esimestest lõikudest alates lahti ei lase, pole just palju valikuid. Pääsesin õige pea ka kummitavatest kummisuudest ja nautisin lõpuni. Eesti keeles on võimalik lugeda 3 Makine teost. Va prantsuse keele mõikajatel võib valik pisut laiem olla. Seda võis nüüd soovituseks lugeda.

2011-01-07T03:48:00.002+02:00

Teisest toast kostab "hõkk...mäu...hõkk..mäu....hõkk..mäu..." ja mul ei ole tegelikult kassi. Luksuvat kassi ammugi mitte.

Electric dreams

2010-12-19T04:17:00.007+02:00

Olen haige. Kui sellesse süveneda, hakkab tunduma, et kõik terved inimesed on üksteise sarnased, iga haige on isemoodi haige.

See ei pruugi sugugi tõele vastata nagu ka see lause perekondade kohta, ent praegu on kõigil tervetel inimestel midagi, mida ma endale tahaks. Õigemini peitub see ihaldusväärsus just millegi puudumises. Ja see puudumine võimaldab teil näiteks suuremate kaotusteta lumetuisust hoolimata või just selle tõttu kas või end lihtlabaselt punktist A punkti B paigutada. Jalutades või kuidagi taoliselt. Milline nahhaalsus!

Jalutamine nimekirjast maas, seega koju ei saa. Mis seal ikka, peab koju jääma (mõistete hägustumine: mul ei õnnestunud naasta sinna, kus ma nüüd elan, koju noh. Selle asemel jäin koju.). Veetsin paar tundi kummalistes päevaunedes seigeldes ja selle tulemusel olen öötunnid pühendanud interneti läbilugemisele, kuna ma aga isegi lõpubossile 1:0 tegin, jõudsin lõpetada ka Philip K.Dicki "Kas androidid unistavad elektrilammastest?".

Kõige mõjuvam ja torkivam stseen raamatus oli minu jaoks (ei ole üldse üllatav) seotud lihtsalt vaadeldes loomapiinamisega, teisalt süüdimatu uudishimuga, mida ma isegi pisikesena rõõmsalt kärbestel rakendanud olen: androidid said kätte ämbliku ja asusid tal jalgu ära lõikama. Selleks ikka, et näha, kas talle tegelikult on neid nõnda palju tarvis. Lugedes ahastasin koos J.R. Isidore'iga ja tundsin väikest torget ühe ämmelga pärast, kes mind duššikardina tagant piiludes lõpetas oma elupäevad vannitoapõrandal veeloigus (juhtumid pole samastatavad, ma ei olnud ta kohalolust teadlik enne pöördumatuid sündmusi ning hiljem sai ta mr. Ämblikusõbra tungival soovitusel korraliku põletusmatuse klaverikontserdi saatel). Kolmandaks oli see teravaimi ja mustvalgeim empaatia ning mõistuse vastandumise hetk kogu loos. Nende kooseksisteerimine pole kuskil välistatud, ent siinkohal sai ära öeldud see, mida peeti peamiseks inimesi ja androide eristavaks jooneks. Kohe selle peale meenub kindlasti, et inimesed on samasuguseks käitumiseks enam kui suurepäraselt võimelised, onju...

Empaatia (ja alati miljon asja veel)rakendamise erinevatest alustest päris lähedal annab vist aimu ka üks eilne baarivestlus.

Järjekordne "huvitav, et ma seda varem lugenud pole" raamat. Need langevad tihti samasse kategooriasse "hea, et ma seda varem lugenud pole", "oi, see haakub selle ja selle ja sellega ja..." ning "ükskord loen ma seda nagunii" raamatutega. Arvake ära, milline nimekiri on kõige pikem.

PS: See, et ma kenade pikkade intervallidega postitan, ei tähenda sugugi, et ma enam üldse ei viljeleks oma eksistentsi või, paljude postituste sisu silmas pidades, üldse ei jooks. Praegu on mul muidugi mõlemast viilimiseks üks suur nähtamatu arstitõend. Kuna maailmas peab siiski tasakaal valitsema, siis on kõrgemate jõudude poolt tõenäoliselt vähemalt see joomiskoorem täna kellegi teise õlule asetatud. Olen kindel, et ta saab hästi hakkama ja ma võin rahuliku südamega magama minna. Viimasel ajal kipuvadki kodused õhtud kõige paremad olema.

2010-11-17T13:42:00.001+02:00

Selgub, et ploogis vingumine on see kõikse tulemuslikum vingumine.

Teie,

Korteriga Irvikkass

2010-11-11T15:47:00.003+02:00

Järjest paremaks läheb. Kuulutus lubas kena kahetoalist igasuguste juurdekuuluvate luksustega nagu köök, wc ja dušš. Suisa naabrivalvet reklaamiti ja puha. Seniste kogemuste põhjal ma veel maakleriga telefonis naljatasin teemal, et ega see lihtsalt uudishimulikku naabirtädi ei tähenda. Ei-ei, olevat ikka õige asi, kleeps maja peal ja puha... (khm)Kohale jõudes selgus muidugi, et maakler polnud selles korteris eales varem käinud, aga oli hirmus optimistlik, et eraldi sissekäik ja puha. Tutkit. Oli üks uks. Allkorrusel elas kesiganes. Üleval...oo jaa... üleval selgus, et on tegu kõige madalamate lagedega majaga, mida ma eales näinud olen. Ikka sellised, et mõnel kaunil pohmellihommikul saad voodis värisedes karta, et taevas tõepoolest kohe-kohe kaela kukub. Mis naabrivalvesse puutus... See mõiste on kõvasti avaram, kui ma eales arvata oleks osanud. Siinkohal tähendas see vist seda, et noh need lubatud köögid ja muud pisividinad... need on ikka mitme pere peale jagamisel. On ju hea, kui naaber su külmkapi sisul silma peal hoiab? Kleepsu kuskil aknal ma märgata ei jõudnud, sest üritasime võimalikult kiirelt kaduda.

Tore on muidugi seegi, et just seesama maakler, kellega me seda urgast vaatamas käisime, uuris mul telefonis väga täpselt, kas ma ikka kuulutust lugesin, kas ma ikka saan aru, kui palju raha tuleb maksta ja kas mul see ikka olemas on. Mina igal juhul tean, mida mina maakleritelt küsima hakkan - kas te seal korteris kunagi käinud olete ja kas te ikka kirjutada oskate.

Kui Siilike on raporteerinud, et Tallinnas jagatakse aiva kortereid, kus ei lemmikloomi ega lapsi näha ei taheta, siis mina sattusin muuhulgas ühe peale, kus mingisugust õppimist ei kannatata. Omanik olevat kohe eraldi rõhutanud, et parem oleks kui uued elanikud ei õpiks. Õige, päevavargad sellised! Maksumaksja raha eest mingeid raamatukapsaid lugemas ja esseenärakaid kirjutamas! Kas sellist Eestit meil ongi tarvis? Kas sellistele peaks veel ulualust pakkuma? EI, EI ja veelkord EI!

Korterit? Kellelgi?

2010-11-08T12:16:00.007+02:00

Mitte et ma poleks eelmise nädala tormamises ühte olulist tähtaega täitsa sassi ajanud mingi suvalise alles saabuva kuupäevaga ning seega olen natuke õrnas paanikas seda praegu tehes, aga samal ajal olen ikkagi pisut rahul kogu selle kiirustamise tulemusega.

Vahepeal, mõeldes, et mu ideed ei suuda arusaadavateks piltideks vormuda ning mina ise ei suuda neid adekvaatselt vormida, tekkib sinna juurde tunne, et tõenäoliselt tahaks kõik õpilased ka minu juurest põgeneda (tavaliselt neil hetkedel ma ise tahaks küll). Mõningad õpilased saadaks sealjuures suurima heameelega kuskile kaugele planeedile. Umbes sinna samma, kust nad suure tõenäosusega pärit on(kui nüüd keegi teist mu blogi loeb, siis tõenäoliselt teid ma silmas ei pidanud, teeme nii). Praeguseks on mul siiski valdavamaks tundeks midagi stiilis "minu kutsikad, nunnununnununnu", eriti kui tekkivad need päris koostöö hetked. Kui nii mõnigi neist juhtub veel helistama, et uurida ega me siiski ka sel nädalal kokku saada ei võiks, kuigi kavatsesin tekitada endale õppimisnädala, läheb ju suisa südame alt soojaks. Väike rahulolu kulub täitsa ära. Lumelaadset ollust sajab ka. Einevalt mõnest teisest päevast pole isegi pohmelli ega müstilist sellelaadset olekut.

Dalia Soferi "Septembers of Shiraz" saab kohe läbi ja sobib oma suurte inimsuhete(või inimseoste) väikese nüansside tabamisega sellisesse vaiksesse olemisse kohe kindlasti. Kuna ma loen alati mitut raamatut korraga, on ta tükk aega pooleli jäänuna õiget aega oodanud.

Veel pool tundi tagasi tegelesin peamiselt kinnisvaramaaklerite kirumisega. Vähe sellest, et olen korterit otsides tunginud salapärasesse mõistete tagusesse maailma (vt ka "Alice peeglitagusel maal"), olen praegu sattunud lainesse, kus isegi võltsviisakus on kuskile kadunud. Üürnik peaks maksma maakleritasu ja laskma enda kallal õiendada ka, kui talle pakutud ajad kohe üldse ei sobi. Seda enam, et esialgne kokkulepe oli üheks hoopis teiseks päevaks.

Ahjaa, mis on mõistete taga.... See, et "korter on kunstipäraselt kujundatud" tundus kohe alguses ohu märgina. Sealjuures ei osanud ma aga kuidagi oodata, et korterit on remontinud tõenäoliselt (värvi)pimedad purjus päkapikud, kes sealjuures ilmselt fännavad MacGyverit ning arvavad seetõttu, et kui üks teip kõlbab pommi ehitamiseks, võib sellega ka tapeeti parandada.

Teine väljend, mis nüüdsest kõige hirmsamat tõotab on "väike armas ökopesa". Minu eelmine korter seda muide oli ja üsnagi ilus-heas võtmes. Inimestel on aga ökost õite huvitavad arusaamad.... sel juhul tähendas see, et värvikombinatsioonid on leebelt öeldes midagi taolist, mida võib kohata kuskile teise dimensiooni sattudes, mille asukateks on roosad ja kollased limapallid, kes sealjuures kindlasti elavad tõelises harmoonias oma toon-toonis ümbrusega. Ja muud seosed ökoga...ee...noh... seda et... mingi stereotüübi järgi ilmselt arvatakse, et see viitab odavusele.

Mõlemad teadmised omandasime sealjuures ühest ja samast kohast. Vähemalt oli see retk hariv.

2010-11-03T15:16:00.003+02:00

Olen kuri karnivoor, kes otsustas täna, et elu ei pea mitte hädaorg olema, kuigi ta seda vahepeal agaralt tõestada üritab. Kohtasin kõige pisemat kaheksajalga, keda ma eales näinud olen. Ujus taldrikus, oli natuke kartuliidu karva ja üritas mind veenda, et naljakas kuhi kalamarjasarnast ollust on tema mõnikümmend musta silma. Tean küll neid väikeseid tegelasi, kes üritavad mõjukamad paista! Ei läinud läbi. Sõin ära kõigi silmadega. Temal läks ikka palju halvemini kui mul.

Eelnev lõik on tunnistuseks sellele, et kobisin kõigi oma peavalu tekitavate artiklitega raamatukogust hoopis bouilabasse'i sööma. Kuna seni olen sellega vaid Asterixi vahendusel tutvunud, siis arvan, et oli teine õige hea.

Iga kord kui ma mõnda suuremat kogust mereelukaid oma taldrikus näen, tekkib väike igatsus Assooridele minna. Üleüldse...kui ma varsti Tartus ühte meeldivate parameetritega korterit ei leia, hakkan tõsiselt kaaluma suvalist välisriiki.

Ja öökulli rebin ka lõhki!

2010-10-15T11:15:00.004+03:00

Olen veetnud 18 tundi alkoholi seltskonnas ja väljas sajab esimest lumelaadset ollust. Alkoholi vorm seltskonnana on vahepeal õnneks või kahjuks läbinud märkimisväärse mutatsiooni: algustades õhtusöögieelsest soojendavast viinapitsist, tehes pehme vahemaandumise õlleklaasis lõpetades vaniljekaunaga sõbrunenud konjakina. Hommiku olen tema erinevate vormidega veetnud juba sellest ajast, kui teda veel poestki ei jagatud. Äkk-ideed absurdiga võitlemiseks on viinud selleni, et täna õhtul teen mina ettekande alkoholi tarvitamise ajaloost ning rollist kultuuris. Aplaus. Pisike antropoloog minus on muidugi päris rahul, kui ainult mõningad ägedamad raamatud kuskilt kättesaadavad oleks.

Avastasin, et seda vaniljekonjakit tehakse ka kaneeliga... lumega sobiks kaneel kuidagi paremini... võib-olla peaks siiski katsetama eilse peraga ka lõuna ajal, äkki pole vaniljegi nii paha kooslus?

Konjaki puudumisel lepin muide sooja korteriga. Pakkumisi?

2010-09-08T01:49:00.006+03:00

Enam-vähem nädal tagasi olin vettinud ja läbikülmunud ning mul oli 3 soovi, millest juhusliku täitumine teinuks päeva oluliselt paremaks. Suuremas plaanis täitsid nad kõik sama eesmärki. Tahtsin sooja tuba, kanget alkoholi või häid uudiseid. Kõnealuse õhtu võimaluste seas oli ilmselgelt eelkõige "ainult" kange alkohol, majakütmisega hakkasime tegelema mõni päev hiljem ja siis veel mõni päev edasi... "Supplies!"(hehheh... Murca anekdoot...hehhhee) Päriselt! Mul on siiani pisut probleeme oma näolihaste taltsutamisega.

Tänasel tekonnal kodubaarist(Mök..mök..) koduvoodisse kohtasin midagi, mis teeks au ka minu lemmikule toidublogile: asfaldil peesitas tänavalaterna oranžis vihus miski, mis võis olla apelsiniviil, aga ka näiteks tükike pisut näksitud Brie juustu. Üks mis kindel - see ei olnud veel kellegi seedekulglat läbinud ning lähem tutvus sipelgatega oli samuti sobitamata, ehk siis oli ilma igasuguse garneeringuta kogu oma kollakas neitsilikkuses mind põrnitsemas. Siiani pole ma veel kordagi tundnud nii kibedat kahetsust, et mu ustav sõber Üsna Uus telefon pilti ei tee. Mingil põhjusel oli mu samm liiga nobe ja mõtted liiga kaugel selleks, et lubada endale pikemat esteetilist naudingut ning leitud natüürmordi pakutavat endasse põhjalikumalt ahmida. Niimoodi peategi piirduma selle napi kirjeldusega. Ilus ja hingestatud oli see kohtumine. Peaaegu nagu kamba tallinlaste esmakohtumine Toomasega, kes muide on üks äärmiselt sümpaatne olevus, lihtsalt ehk pisut selgrootu ja ablas.

Prole-elu jätkata! Varsti tuleb kõrgharidus ka. Lubati (mulle tundmatute vahenditega) kindlustada minu peatne lõpetamine.

2010-09-05T09:06:00.006+03:00

Pean tõdema, et kui ühistranspordiga ei sõida, jääb ikka paljust ilma.

Mõni aeg tagasi ühel õhtul töölt koju (ok, valetan, töölt üht-teist konsumeerima) sõites sain näiteks jälile iluvõimlejate igipõlistele saladustele. (vt ka hiljutine Postimehe artikkel sportlastest ja toitumisest, nii 2 nädalat tagasi hiljutine vähemalt). Mäletan, et kunagi ammu-ammu ehk põhikoolis selgitas üks iluvõimlemisega tegelenud tuttav, et "oh, iluvõimlejana sa õpid lihtsalt teistmoodi sööma". Sain nüüd teada, et see võib pigem tähendada "oh, iluvõimlejana sa õpid lihtsalt mitte sööma".

Mu kõrval istmereas istusid 3 kena, pikka ja saledat umbes 14-aastast tüdrukut. Vanemad nad ilmselt ei olnud. Kõik olid kenasti enamvähem 170cm pikad, blondid ja nunnud. Üks näost pisut hall, aga no õues sadas vihma ja oli piisavalt külm, et sigaret tahaks sõrmede vahelt ise ära pudeneda. Esialgu ma neile rohkem tähelepanu ei pööranud, ent siis jäi mulle kõrvu kellegi lausejupp "kui ma üle 48,6 kilo kaalun, siis..." Kikitasin kõrvu. Jutuajamise sisuks olid trennis tehtavad kaalumised. Kõik kolm tulidki parasjagu trennist, eile käisid ka, homme pidid ka minema. Homme ei pidavat kaalumist olema, hea päev. Natuke selgusetuks jäi, kas see 48,6 oligi mingi absoluutne piirkaal, mingi üldsuse silmis heaks kiidetud number või nende seas viimane aktsepteeritav kaalunumber. Vaene ahastuses neiu paistis teistest pisut kogukam ka (loe, mitte luu ja nahk, vaid luu, lihased ja nahk). Kiirete arvutuste tulemusel oleks 170 cm pikalt ja 48 kilo kaaluval neiul kehamassiindeks kuskil 16 kandis - jää jumalaga puberteet...

See ei olnud veel kõik! Edasi võisime mina ja minu vastas istuv neiu ajada silmad nii imestusest, väikesest vastikusest kui kaastundest punni, kuulates, kuidas on võimalik taolises "tippvormis" püsida. Üks tüdrukutest luges üles oma päevamenüü, et teistele nõu anda: ei sisaldanud väga midagi peale ühe jäätise, õhtuse arbuusijublaka ja õnneks siiski ka hommikusöögi, mille koostis oli muidugi napp. Teised kuulasid, imestasid ja panid kõrva taha. Treeninglaagris olevat neil kõigil õnnestunud rütmis püsida(loe: mitte süüa), asga pärast seda kippus iseloom kontrolli alt väljuma vms.

Aga ka see pole veel kõik! Järgnes põhjalik arutelu oksendamise teemadel. Kui kasulik see võiks olla ja kas ning millele see kahjulik on. Üldiselt olid nad igasugustest aspektidest vöga teadlikud. Sealjuures paistis see olevat aktsepteeritav teguviis, ainult halb hingeõhk loeti päris miinuste hulka. Siinkohal oli kahjuks minu lõpp-peatus...

Järgmises osas: varahommik Tallinna bussijaamas ja mölapidamatusega pühakud.

2010-07-28T01:47:00.004+03:00

Ööliblikas maandus mu puusale. Puusast pisut eemal helendab arvutiekraan. Seda ta ei himustanud. Järelikult on mu illusioon sellesuvisest päevitusest purustatud. Kõige eredam asi mu toas olen mina ise ning mitte mu särav isiksus, vaid valendav puus.

Ööliblikas mööda säärt alla jalutamas ning teel sinna põlveõndlas tiibu laperdamas on tunne nagu keegi hingaks väga vaikselt su peale. Õige pisut kõdi on. Avastasin hiljuti, kui väga ma ikkagi kõdi kardan. Olin vahepeal miskipärast täiesti unustanud selle, aga ega seal muidugi päriselt midagi imestada pole.

2010-07-27T23:52:00.006+03:00

Hakkame olulisemast peale: tark mees ei ehita oma maja liivale, ent meie olime matkaks valmistudes igasugusest tarkusest väga kaugel. Unustasime kõik vajaliku maha ja püstitasime 2 telki liivaluite otsa ning lõpuks ei maganud kummaski, sest lageda taeva all tundus palju parem.

Sealjuures on mul väga hea meel, et ma vähemalt iseennast maha ei unustanud ja vähemalt füüsilise poole endast õigeks ajaks bussi lohistasin. Tee peal jõudis küllalt uneleda, mõtiskleda ja end kuidagi õigesse aegruumi seadistada. Teekonnad ongi selleks head, et pole isegi oluline, kust tuled, kuhu minna või mis sind ees ootab - saad iseendaks või vajalikuks tegelaseks settida lihtsalt kulgemisega kaasa voolates.

Naasin Ida-Viru retkelt ning tõenäoliselt selle suve kahelt parimalt nädalalt(täiesti oodatult ja ikkagi üle ootuste meeldivalt) ning kukkusin üldse igatpidi tagasi argipäeva, mis kohe hakkas end kuidagi mu ümber planeerima. Mulle tundub, et inimestel on vastav radar tabamaks kedagi, kellel on potentsiaalselt paar vaba õhtut või edastan ma mingeid vastavasisulisi telepaatilisi signaale. Igal juhul pean siiski suuremale osale küsijatest vist pettumuse valmistama - paar õhtut kavatsen veeta kodus võrkkiiges raamatut lugedes, kui just midagi hullupööra kontrolli alt ei välju. Mõnikord ikka väljub ja ujumas võiks nagunii käia.

Mulle tundub ka, et retk nõuab lähipäevil reisikirja. Temaatiliselt on mu äraolekul kuidagi vene keele oskus päevakorda tõusnud. Haakub küll.

But what if I'm a mermaid?

2010-07-24T20:48:00.011+03:00

Olen endiselt elavate seas. Võimalik, et ma pole enam päriselt inimene, aga ma olen kohe kindlasti. Selle kindlusega seoses... Lugesin täna tööl(ahjaa,käin tööl) vanu kirjamustandeid. Kunagi aprillis olin alustanud üht väga enesekindlat kirja. Adressaati, ega ühtegi vihjet sellele, millest täpsemalt juttu on, polnud. Oli ainult: "Tere! Praeguse seisuga ma võin kindlalt öelda, et..." Näete, ma võisin midagi kindlalt öelda ja ma isegi ei mäleta, mida! Väga minulik. Muidugi on ka võimalik, et olen vahepeal ikkagi pisut kuskile poole liikunud ja jõudsin kunagi arusaamisele, et pole seal nii kindlat midagi. Ehk isegi kohe, sest kiri jäi ju saatmata.

On tõesti suvi. Suvel ehk peab olema natuke pruun, natuke punane, natuke väsinud, natuke segaduses, natuke kurb, ohtralt tedretähniline, kahepaikne ja hardcore õnnelik.

Sügaval sees on rahutus. Ma tahaks magada, ma ei taha magada, ma tahaks magada. Mul on tunne, et ma pean kuskile minema. Võib-olla ujuma, võib-olla iseendasse, võib-olla sealt välja. See on selle siirupise kesksuve ja käest libiseva aja olek. Kiidan viimaseid aegu ja loodan sellesse veel sukelduda.

2010-06-28T03:14:00.010+03:00

Täna olen katastroof. Lõhkusin oma lemmiktassi ära. Miks inimesel üldse peab olema lemmiktass on ka päris asjakohane küsimus. Minu oma on/oli taolist klišeed väärt - seal on peal Klimti maalitud Adele Bloch-Baueri portree. Kõik ju teavad, et naistele meeldib ikka Klimt. Kui naisel on punased juuksed ja ta armastab suuri ehteid, ei ole enam kindlasti ühtegi teist varianti. Tegelikult on mul selle eriti klišee suudlusega tass ka. See ei läinud katki. Jah, mulle meeldib see ka. See on kohe päris klišee. Jah, see on ka ilus klišee.

Vahepeal jõudsin teistes kirja-kanalites kurta, et magasin katastroofiliselt maha enamvähem ainsad päriselt olulised telefonikõned nädala jooksul. Hetk enne seda sain ühe, kus kiideti, et olen lõpuks ometi õppinud õigel ajal vastu võtma. Nii palju siis sellest. Mul on nimelt imeline oskus lahkuda telefonist just mõneks oluliseks kolmeks minutiks või siis on helistajal endal suurepärane ajastus. On ka variant, et telepaatia levialal on teatud füüsilised piirangud ning hetkel me nende piire testimegi. Hiljem õnnestus siiski side taastada.

Selles, kuidas ma südamest ei salli poodlemist, veendusin täna taas. Eile oli muidugi karmim kogemus, kus "tule muga korraks poodi kaasa" kujunes tegevuseks "ma proovin kõiki ühesuguseid plätusid, mis maailmas olemas on" ja kulmineerus minu sooviga kaaslase peal erinevaid populaarseid inkvisitsiooninippe katsetada. Tänane oli ikkagi väga õilsa eesmärgi nimel - et Meeri oleks ka bakalaureusekraadiga sama kütkestav kui selleta. Pealegi omastasin ma ise selle käigus väga ilusad kõrvarõngad. Ilusad asjad mulle meeldivad, nende omastamise protsess mitte. See läheb koos nii mõnegi teise (kahjuks sageli) argise tegevusega nimekirja "füüsiliselt vastik".

2010-06-27T13:31:00.006+03:00

Ma ei ole päris kindel oma nägemisteravuses, aga eile öösel oli vist täiskuu või midagi väga lähedast sellele. Vedasin Ss-i jalutama ja terve tee jälitas meid üks kass. Kassi pidin lõpuks tagasi tulles sülle võtma, sest me väsitasime ta oma marsruudiga ära. Ta ei protesteerinud. Meie kohal lendasid nahkhiired (tavaliselt ma ainult kuulen neid, seekord lausa nägime) ning tee peal ukerdasid uimased konnad, keda mul muidugi oli väga tarvis päästa. Nii kui linna naasime, silmasime rebast ka. Et me sellist õhtut mõne väga tarviliku loitsimis-sessiooniga ei lõpetanud, oli ilmselge potentsiaali raiskamine. Oleks homne eksam hooleta vms.

See kõik ei suuda muidugi mingil moel konkureerida mu õe kohtumistega metsavaheteedel sörkides. Tema nägi mäkra kahe pojaga, ütles "Oih!" ja jooksis kiiresti edasi.

2010-06-27T02:08:00.005+03:00

Ei juhtu just väga tihti, et ma igasuguste teiste algatatud hirmus-spontaansete ettevõtmistega kaasa läheks, aga reede õhtu kuidagi sobis selleks, et ühe ammuse tuttava ettepaneku peale Lõuna-Eesti metsade vahele kaduda. Hämmastav, et leidub ikka inimesi, kes on nõus oma õllejoomisplaanid minutiga kaine autojuht olemise plaanideks muutma. Sain üsnagi kolibakterivaba supluse Palojärves ja suveklassikasse kuuluva grill-saun-tiik õhtu seal lähedal. Täiesti võõrad inimesed osutusid ka täiesti huvipakkuvateks võõrasteks. Uurivad põtru ja puha.

Öösuplus sealsamas väärib muidugi põhjalikumat kirjeldust suunatuna erinevatesse maailmanurkadesse. Kujutlege endale ette valgeid öid, kui need veel meeles on. On täpselt see hetk, mille järel Päike hakkab päriselt tõusma, aga praegu on taevas veel Kuu. Suur, ümmargune peaaegu täiskuu, mis aegajalt pikkade sirgete mändide vahelt paistab. Männid on minu meelest natuke sirmikute moodi. Teiselpool järve hakkab taevas kergelt roosatama. Su ees on peegelsile järv, kuhu ettevaatlikult astud. Külm võib ju olla. Õhk on soe ja naha vastas sametine, vesi liibub aeglaselt kõrgemale su ümber. Jõuad korraks hinge kinni hoida, sest külm on. Siis hingad sügavalt sisse ja hüppad üleni vette. Enam ei ole külm. Pime vaikne vesi on lõputu. Ma kardan natuke pimedat vett selle lõputuse pärast, sestap pärast hoian sukeldudes silmad kinni - on ikka samamoodi pime, aga tean, et see on minu enda pimedus. Ujud ja su ees on teise kalda metsapeegeldus. Kui sa enam ei jaksa, tuled tagasi kaldale ning hetkekski pole külm. On tuulevaikus ja muidugi kuskilt teiselt kaldalt kostev "loodusenautlejate" tümakas, aga see ei häirigi. Vot romantikat. Kalpsad veel kuivamise mõttes pisut metsas ka ringi ja elad täiuslikus hetkes.

PS: Endiselt mõjub väga meeldiva komplimendina see, kui mind pärast pikka vestlust bioloogiks peetakse (ja see ei ole vestlus kreatsionistidega, kellele ma julgen mainida sõna "evolutsioon"). Huvitav on üldse see, et ma pärisbioloogide seltskonnas sellise mulje jätmisega oma "niisama tegelikult huvitun lihtsalt üsna mitmest asjast" olemisega kuidagi kogemata hakkama saan. Eks mind ikka kummitab vahepeal lapsepõlve tõsine soov ja tahtmine pärisbioloogiks saada.

2010-06-23T12:03:00.006+03:00

Pildikesi tavalisest ööst: sõidad jalgrattaga, jälitad keksivat tüüpi, kes jälitab jooksvat neiut, kes arvab, et suvaline hoov on lühem tee sihtpunkti. Ise oled purukaine ja tulidki linna vaid jalgrattast koju viima, ent kuidagi meelitati sind öisele ujumis-sessioonile. Käid sellest va jõest läbi, et tunnike hiljem telefonist kuulda "Ega sa ujumas ei käinud? Emajõele tõmmati punane lipp. Ja-ja. Kolibakter. Hästi palju."

Üks hästi õnnestunud tavaline sünnipäev: muuhulgas kolisid seeläbi minu juurde üks Koraan, Mormooni raamat, hästi halbade naljade raamat ja "Piibel 100" minutiga. Saadud kingituste nimekiri annab kuhjaga alust oletusteks minu sõprade ja mu enda teemadel. Sõpru kiidan igati. Ahjaa, viimane teos olevat hirmus kasulik. Oleks keegi mulle seda enne neid VT ja UT aineid öelnud...

Hirmus on see sõna, mida ma kasutaksin ka kahtlaste lubaduste kohta esmaspäeval üht kirikut valvata. Hämmastav on see, et sinna ma jõudsin ja vedasin vaese Keiu ka kaasa. Ta muidugi juba kirjutas pisut, kui võimatu on luteri lauluraamatust midagi toredat leida (ma ei tea, keda see tegelikult üllatama peaks). "Kalla kallis isa käsi" pole just see, mida pärast paari unetundi mõnusaks taustamuusikaks pidada ning see on veel üks kirkamatest paladest. Kui välja jätta esmaspäeva varahommikud, on kirikud aga piisavalt huvitavad paigad, et neis mõni tund väga edukalt ära sisustada isegi siis, kui pinkide all roomamine enam väga ahvatlev ei tundu(vt. "mu vanemad laulsid kooris" ja "helge lapsepõlv")

2010-06-19T23:31:00.007+03:00

Täna alustasin iga-aastast lõpetamistega konkureerivat üritustesarja "Sünnipäev". Enamasti tähendab see konkureerimine muidugi mitte metsikute pidude korraldamist, vaid pöidla hoidmist, kas saan sel aastal sünnipäeva kuskil endavalitud kohas veeta, või sitsin kuskil aktusel lillevihaga. Sel aastal läheb õnneks. Mul on siiani meeles traagiline 10. sünnipäev, kui mulle kingiti telekamäng(kui äge kingitus saab veel olla, onju?) ning ma veetsin terve päeva sugulase lõpetamisel ja sellega seonduval trallil. Kas ma mõtlesin terve päeva Super Mariost või jah? Ausalt öeldes ei mäleta, aga tõenäosus vihjab päris tugevalt...Vähemalt sain lõpuks isikliku koogi, kassikujulise sealjuures! Poleks seda olnud, mäletaksin toda päeva ilmselt kui kõige pikemat oma elus.

Selleaastased lõpetajad on aga osanud seda kuidagi armsalt mugavatel kuupäevadel teha. Nii mugavatel, et mul pole jäänud üle muud, kui õnne soovida ja tähistada. Kõlab peaaegu nagu tsükkel. Liites head sõbrad ja valged ööd ning korrutades selle paraja uljuse ja hansaga võib saada ilusaid kooslusi ja erinevate pärlitega vestlusi(vt ka "sus on normaalne mees kaduma läinud", "normaalsed mehed kutsuvad ikka viina jooma, kui teatrisse kutsuks, oleks äkki mingi pervert").

Ilus kooslus oli ka mu tänane sugulastega sünnipäevatamine. Famiilia on mul kirju, nii et igav pole. Eei lähe enamasti ka nii halvasti nagu Keiul, kes kirjeldas, kuidas ta ei jaksa enam piisavalt palju šampust juua, et isa juubel üle elada. Mul läks ikka märksa edukamalt: sünnipäev oli isiklik, juubelit polnud ja vahuveini asemel oli peamiselt viin. Preili Geenitehnoloog muidugi poriseks siinkohal midagi, nii et peab mainima ka tema peakokatud pitsat. Pitsa, Keiu, pitsa!

Sugulaste kaasabil asutasin reisifondi. Siit ma lähen!

Korraks tekkis hirm, et sünnipäevakingituseks jätab mu the Kass mind maha. Kohe ikka päris üksi. Kuna mu Proua Kass on peaaegu 17-aastane, tekitab iga tema närb päev mus kergekujulist paanikat (või siis pisikest hirmu). Kes rääkis mulle ükskord, kuidas ta kardab väga vanade inimestega koos olla, sest nad võivad kohe ära surra? No päris nii ma oma kassile ei lähene. Ta on täitsa teretulnud mööblilisand. Ta ise arvab ilmselt umbes samamoodi minust muidugi. Meil mõlemil paistab siiski üsna hea meel olevat, et oleme valinud vegeteerimiseks enamasti sama toa.
Täna aga oli Proua Kassil very-bad-hair-day. Nägi välja nagu prügikastist tulnud ja ei jaksanud üldse kõndida. Tegin talle siis rahuliku pesa oma tuppa. Ajasin Kassiga juttu, tõin juua ja... 15 minutit hiljem asub ta agaralt mu voodialust revideerima. Go Kass! Jee! Pidu! Long live the Kass!
5 minutit hiljem otsustab ta mu voodi alla magama jääda, aga ta tuli sealt äsja täiesti iseseisvalt välja, nii et uus päev võib siiski tõusta.

2010-06-13T13:46:00.007+03:00

Tegin pühapäeva puhul põhjalikuma tiiru online-ajakirjanduses. Ebaratsionaalse sooviga vastu tuult sülitada lugesin ka valimi kommentaare ning selle tulemusel sain hulganisti uusi teadmisi. Mõningaid neist tuletatakse muidugi üsna sageli meelde või kui täpsem olla, ei lasta ära unustada.

Olulisemaid noppeid neist vähestest kommentaaridest, mida ma lugeda jõudsin, enne kui hommikusöök mulle lehvitama ja lahkumisettepanekuid tegema hakkas:

Homod võtavad heterodelt ära abielu ja perekonna. Oh meid vaeseid heteroid, kogu maailm on meie vastu. Näiteks oraalseks on ka homode vandenõu.

Kristlased röövivad ausalt eestlaselt laulupeo. Kõik on sealjuures Vatikani süü. See padukatoliiklik Eestimaa, ma ütlen!

Mingi habemega vanamees kirjutab juudimuinasjuttudest muusikat. Mõttetu ebaratsionaalne vanamees.

Tegelikult on suurem osa kommentaare päris head anekdoodid, kui unustada ära, et nende taga on reaalsed inimesed. Kurb on. Minu suureks üllatuseks on siiski lisaks ka hulk arukaid kommentaare nii et tekkis isegi teatud tasakaal.

Tõenäoliselt ei käi selline negatiivses urgitsemine muidugi väga hästi "hingamispäevaga" kokku, võib-olla natuke astmaatilisema "hingeldamispäevaga" sobiks.

Mu esimene valik tänaseks "vastutuules sülitamise" aktsiooniks oli mõne toredalt äärmuslikkusele kalduvate vaadetega sõbra-tuttavaga diskuteerida. On lihtsalt selline ebaratsionaalsete soovidega pühapäev. Õnneks valisin selle ajakirjanduse tee - kulutasin väiksema osa oma päevast.

Every second is a lifetime

2010-06-09T10:20:00.007+03:00

Kes väitis, et vanadest asjadest vabanemine on puhastav rituaal?

Koristan kappi. Midagi võrdväärselt stressitekitavat on ehk olemas, aga mul veel kogemata. Isegi uudiste lugemine ei jõua kuidagi järele. Igasugune muutumine ja puhastumine pidi muidugi omajagu valu ja vaeva sisaldama. Mu zen-meeleolu korras kapi ja eemaldatud üleliigsustega on ikka väga suurte mägede taga.

Kleitide-miniseelikute hunnikute alt koorus välja näiteks ka üsna napi olemisega orava moodi dressipluus. Kui ma ütlen "orava moodi", siis mõtlen seda täiesti otseselt: pruun pusa, kapuutsi küljes on teravatipulised kõrvad. Juba see fakt, et mu riidekapis üldse midagi pruuni on, on väga kahtlane. Pruun läheb üldiselt nimekirja "öäkk", kui see pole just midagi nii ilusat, et talle võib värvi andeks anda. Enamasti sellist kraami ei eksisteeri, sest "ilus" ja "pruun" kõrvuti on paras oksüümoron (teised inimesed võivad seda muidugi kanda ja võib tõesti ka ilus olla. Mul lihtsalt pole vastavat geeni või nii säravat isiksust, et seda endale lubada.)

Kui liita kapi koristamine pohmakalaadse seisundiga, saab ühe massohistliku meelelahutusega õhtupooliku. Sinikaid on ka kuidagi liiga palju ning iga lihas paistab tahtvat oma olemasolu meelde tuletada. Selle eest te veel saate! Teen kapi korda ja viin teid kõiki jooksma. Ägisege siis!

Praeguses meeleolus sobiks muidugi ehk see Raua uus üllits läbi lugeda. Kui selleni jõuan, annan teada, kas oli nii, nagu selle laenaja väitis. Sõbrad soovitavad ikka üksteisele kirjandust:"See oli nii halb(kindlasti mingi ropem sõna), loe sina ka!"

Teie,
preili Agressiivne Meritäht

2010-06-07T01:15:00.002+03:00

Nüüd on see siis käes: käisin grillpeol, kus oli liha rohkem kui alkoholi.

طالب

2010-06-04T15:17:00.009+03:00

Jube rahuldustpakkuv on see punkt, kus avastad, et oskad juba küsimusi esitada. Alguses on täiesti teadmatus, heal juhul oskan ma siis esitada küsimusi selle kohta, mida ma tahaks teada. Tihti on see see koht, kus misiganes loengus õppejõud küsib, kas küsimusi on ja kõik vahivad lakke. Mõnikord vahitakse lakke ja põrandale muidugi ka selle pärast, et oleme eestlased ning vahest selle tõttu, et suurem osa auditooriumist tegeles näiteks msni või facebookiga. Kui neil on pikad küüned selle juures, tahaks neid aeg-ajalt mõrvata. Samamoodi nagu mu igasuguse kannatuse panevad tihti proovile lihtsalt aeglased inimesed, nad võivad ausalt öeldes ka toredad inimesed olla, aga kui ma nendega midagi koos tegema pean... Ütleme siis lihtsalt, et ligimesearmastuse valdkonnas on mul veel palju arenguruumi. Sallimatuid inimesi ma ei salli ka. (Tegelikult on igasugused erinevad variandid mu sõpruskonnas esindatud.) Väga keeruline situatsioon, peaks mainima.

Tagasi põhiteema juurde. Järgmine etapp teadmiste omandamises: kerge ülevaate tekkimise tunne, tihti ilmselge enese ülehindamisega segatud faas. Sarnane sellele, mida me peaaegu kõik mõnes puberteedi faasis üle elame. No ja siis pisut hiljem tõenäoliselt ikka, jälle ja veel võib jõuda üllatava avastuseni, et iseend on pisut üle tähtsustatud (vt ka "kas tõesti tiirleb Maa ümber Päikese?")

Ja siis kunagi jõuan punkti, kus juba pisut tean, mida kõike ma ei tea(see süveneb muidugi iga vastusega). See on see koht, kus ma mõningais valdkondades praegu olen. Ma arvan, et see on väga hea koht.

Liigsete teadmiste vältimiseks lähen nüüd õue päikese kätte ühte(1 - väga optimistlik number) siidrit jooma.

2010-06-02T21:20:00.012+03:00

Teatud sõpruskonnas on fs saavutanud küllalt erilise staatuse. Sellest tulenevalt teavad seal kõik luuletust, mis lõppeb "ja nüüd kirjuta luuletus/mis tunne on?".

Sõberfüüsik mr Priit-Joosep P*** kaitses lõputöö kõrgeimale hindele ja tegeles väärilise tähistamisega. Kuna on tegu ikkagi kultuursete inimestega, tegeles ta lisaks küljejoone hankimisele/joomele ka loomega:

Tahaks juua ennast elajaks,
Mingit sorti reptiiliks.
Ja siis kirjutan luuletuse.
Hea tunne on!

Tänu saatuslikule kiirustamisele jätsin mina loomulikud oma võtmed sinna, kus nad mitte olema ei pea ja veetsin öö ühe teatud organisatsiooni tuntud diivanil. Kõik oli hästi, kuni varahommikul 2 meest meid kõiki järgemööda valve alla panna otsustasid ning naabrid seina taga suruõhuhaamriga oma punkrit süvendama asusid. Normaalne tegevus, kui oled kohtutäitur? Tegeled oma kabineti süvendamisega?

Seekordne suvealguse põhisündmus Vanaema Sünnipäev oli üdini positiivne (alati on, see on pigem reegel, ma ei tea, miks see üllatab). Maja mama ühekordsest traumast tulenevalt kaasnevad maal käimisega viimasel ajal alati manitsused, et siinkirjutaja käituks viisakalt, kui kõne alla tulevad lapselapselapsed. See üks kord, kus ma polevat viisakas olnud, mainisin ma oma mäletamist mööda küll vaid seda, et lapsi ma niipea ei taha, tegelen oma kasutu erialaga parem ja vaatan maailma. Ma ei taha teada, kuidas seda tõlgendada võidi, kui see olevat ebaviisakas ja ülimalt negatiivne olnud. Malbelt ma seda kindlasti ei teatanud, aga kellegi valikult noorelt (ja palju) lapsi omada ma ka omast arust ei solvanud. Samuti ei saa see ju solvata kõrgharidusega vanaema? Situatsioonil oli muidugi ka eellugu, loodetavasti on süüdi see.
Lapselapselapsed loomulikult teemaks tulid. Pärast seda kui mina ja mu kallis õde olime munarakkude stimuleerimiseks vanaisaga meeldivates kogustes koduveini konsumeerinud. Kuidagi üllatavalt kähku vaibus teema siiski ära ja vanaisa toel jõudis vanaemagi põgusa vestluse järel mõtteni, et nii enam-vähem 10 aasta pärast võib tulla juttudega sellest, milleks nüüd viimane/paras aeg on. Ma loodan väga, et need jutustajad selleks ajaks tervise juures on. Lootust ju ikkagi on.
Täiend: Tegelikult ei ole mind veel päriselt häirima hakanudki need lapse-jutud. Ehk on vara veel ning samas on see natuke nagu rituaal ja pidev mäng selles süsteemis, kus oled muutunud arvestatavaks partneriks.

Tõepoolest suvi - käisin pahkluudeni rohus piibelehti korjamas ja õhtul noppisin juustest puugi (tsiteerides üht tuntud geenitehnoloogist õde: "Tõutally rämee!"). Puugi- ja ujumishooaeg on avatud, jääb üle seene- ja puhkusehooaega oodata.

Vahepeal tegin katse vaadata"Püha Tõnu kiusamist". Märdi variant meeldib mulle rohkem, sest...(trummipõriin)... on ikka oluliselt lühem! Ikkagi "mustvalge film, vaataja ei peagi midagi aru saama".

2010-05-31T18:15:00.005+03:00

Etnoloogi roll on mulle vist üsna omaseks saanud. Helistab sõbranna ja kurdab muret oma meeslemmikuga. Meeslemmiku käitumist kommenteerides hakkan rääkima identiteediloomest ja seletan seda sellest võtmest kui täiesti loomulikku protsessi ning asun alles seejärel küsimuse juurde, miks ta seda teeb. Seda loomulikult erinevate keskkondade ja gruppide baasil. Sõbranna nimetamine kontekstiks pole vist oodatuim lähenemine suhteprobleemile.
Ehk pärast sessi olen ometi kord võimeline teatama põhjapanevalt kommentaariks näiteks "Nõmeeeee!" või "on ikka tropp!"?

Laupäevasest õnnestunud "Mailaulust" on siiamaani väike positiivne meelestatus. Ei saakski teisiti, kui on olemas suurepärased helged inimesed, kellega saab öösel diivaninurgas võrrelda, kes kui kähku on nutmisest silmapõletiku saanud(vägaväga valus asi, tahaks kohe nutta selle peale) või kuulata erinevaid läbimõeldud eraeluteooriaid. See, et mu ilusatest väikestest tüdrukutest ja unustamatu naeruga väikestest tüdrukutest koosnev tiim väga edukalt laupäeval astronoomilistes kogustes viineripirukaid ja pannkooke küpsetas, läheb ilmselt mu viimase aja suurimate kordaminekute alla. Naer ei lähe siiamaani meelest, küll mõni ikka jaksab. Huvitav, kas me olime ise selles vanuses samasugused? Premeerisin iseend Mailaulu abiga kõige selle eest "Sinuhe" uue tõlke ja Canongate'i müüdiloo sarja uusima eestikeelse raamatuga. Elagu suurepärased lesbikirjanikud, mis muud (vt ka Jeanette Winterson, Ali Smith)! Mina ja mu raamatuvirnad ootavad suve, mil mul siiski loodetavasti tekkib kuskilt töökoht ja lugemiseks ikka liiga palju aega ei jää.

Kevad paistab olevat mitte ainult jooksuaeg, vaid ka aeg, mil mõned sõbrad-tuttavad on otsustanud jooksmise lõpetada. Lõustaraamatusse ilmub keskmiselt kord nädalas kellegi perekonnaseisu kohta teade "kihlatud"(huvitav, kui palju seda sõna fb-ta üldse kasutataks?). Tore on näha-kuulda õnnelikke inimesi. Üldiselt meeldib mulle ka nende õnnelt peegelduv vastuargument tihti kõlavale veendumusele, et abielu on "ainult paber, see ei muuda midagi". Iseasi, kas midagi, mis on tihti sügavamalt läbi mõtlemata, saab üldse veendumuseks nimetada(põhjalikumad arutluskäigud läbinud tegelased ei pea mind nüüd lintšima tulema, teist ma ei räägi ju, ausalt).

Viimase kuu kogemuste baasil pean tõdema, et teiste tööde parandamine istub mulle palju rohkem, kui enda omade kirjutamine. Peab vist ikka mõned isiklikud ka valmis saama ja siis neid teisi õpetama hakkama.

Kirjutamisest rääkides.... mul on tugev kahtlus, et
a) minu päriskirjadel lasub needus
b) mu kiri kadus lihtsalt ära(seguneb kahtlusega, et see polnud ikka päris-pärispostkast, kuhu ma selle viskasin)
c) mingi kuri tsensor võttis mu kirja ära(vt a)
d) taliibidele ei meeldi, kui neist karikatuure tehakse(vt ka a ja c)

Teie,
Pöördumatute Protsesside Pööraja
ja
Stahhaanovlaste Usin Jünger Utlibu Seinte Vahel
kirjutamas ennastsalgavalt uurimustööd

Mailaulule!

2010-05-27T19:05:00.007+03:00

Rüütli tänaval võlus mind nädal tagasi tekst "Nädala allahindlus - käerauad".

Peaks need käerauad vist ära ostma, et end utlibus pärast vajaliku kirjanduse kokku tassimist laua külge aheldada, muidu juhtub jälle see, et leian nii hirmus põnevaid raamatuid, mida hetke ülesannete õnnestumise seisukohast üldse piiluda ei tohiks ning veedan ebaproportsionaalselt palju aega suitsupausidel. Parematel päevadel on siin suitsunurk õppimispausidega. Tervitan teid uurimustööde maalt!

Laupäev tuleb aga veeta Genklubis, sest siis võite mind kohata Mailaulul ilusaid väikesi tüdrukuid kamandamas, et külalistel midagi süüa ka oleks. On muidugi üks veel parem põhjus ka sinna tulekuks - muusika.
Selle söögiga on aga nii, et juhul, kui keegi siinsetest lugejates tunneb endas ürgset tungi aidata häid ettevõtmisi, millel rahataotlustega kuidagi ei vedanud, on tal selleks võimalus, annetades Mailaulule küpsetamiseks vajalikke substantse või suisa ise valmis tehtud pirukaid/kooke/pannukaid. Nimetagem seda populaarsemaid sõnakombinatsioone kasutades KÜPSETAMISTALGUTEKS. Kõik selleks, et tühi kõht esinejatel ega kuulajatel muusikast üle ei karjuks. Kirjutage ja joonistage mulle, kui teis nüüd tegutsemisind tärkas. Garanteerime, et kogu toit jõuab tänulikesse kõhtudesse ja oma lahkeid sõpru kohtleme hästi.

Maisihelbed Jack Daniel'siga

2010-05-27T11:31:00.004+03:00

Jack Daniel's maitseb nagu kuivatatud banaanid.Jack Daniel's maitseb alati nagu kuivatatud banaanid, aga mu hommikusöök pole kunagi varem maitsenud nagu Jack Daniel's. Ei, see ei ole intensiivsest joomisest tulenev nähtus. See on gurmeenipp mõõdukas joomine + banaanijogurtiga maisihelbed.

Murphy seebiks!

2010-05-19T12:58:00.003+03:00

Juhtus NII http://www.tartupostimees.ee/?id=264644 !
Ja nüüd arvake ära, mida mul vaja on, et oma asjad sel nädalal lõpetada?
Jääb väike lootus, et midagi on siiski kättesaadav ja suur õppetund sellest, et ei tasu asju viimasele minutile jätta. Samas pole see muidugi esimene õppetund sellest valdkonnast. Ei tea, kas seekordne on eelmistest mõjuvam?

Väike kirjeldus toimuvast: 31. augusti öösel raius Aleksei Stahhanov viie tunni ja 45 minutiga 102 tonni sütt, ületades töönormi 14 korda. 19. septembril raius ta ühe vahetuse jooksul 207 tonni, mille eest teenis tavalise 25–30 asemel 200 rubla ja püstitas ühtlasi maailmarekordi.

Stahhaanovlased olid ikka natuke rumalad ka.

Ah te olete liiga väiksed ka...

2010-05-15T02:56:00.005+03:00

On reede õhtu. Su telefon heliseb. Küsitakse klassikaline "Mis teed?". Vastad "Jooksen.". Teine pool ei suuda oma kõrvu uskuda ja loodab, et kuulis ikka "Joon".

Täna oli see täiesti tõsi. Jooksingi. Joosta jõudsin umbes täpselt nii kaua, kuni preili G-ga kohtusin. Kohtumine oli planeeritud ja jooksmisele orienteeritud, ent enne kui alustada jõudsime, nägime Emajõe ääres lotja ja lodjale suundumas mingit suurt kampa. Püüdsime infiltreeruda. Püüdlused tipnesid rahva seast preili Konnateadlase avastamise ja kenasti lodjale ronimisega. Nahaalsust on ka omajagu aastaid kasvatatud ikkagi.

Täna oli selliseks ettevõtmiseks ideaalne õhtu (järgneb erinevatesse maailma nurkadesse suunatud põgus ilmakirjeldus): lühikeste pükste ja maikasoe, selge, tähine, tundmatute eluvormide ja toomingate lõhna ning erinevate suliselukate ja konnade häälitsusi täis. Tõmbame ühe lambanaha alla ja teise peale ning vedeleme lodjalael. Preili Konnateadlase "käsul" kehastame konspiratsiooni korras 9.b klassi. Pimedas, igasuguse lavameigita ja dressides õnnestub hästi. Kihistavad tsikid oleme me nagunii. Ooo,ja kas te teadsite, kuidas kalad häälitsevad? Saime selles osas lodja kõhus ägedat ettekannet kuulates haritud. Kalahääli pidavat ka googeldades leidma. Ma ei imestaks, kui youtube'is mingid cool'id kalatiskod on.

Pärast jätkasime kohusetundilkult jooksutiiru. Mingi teine jooksev paarike soovis meile jõudu. Kuulge, "pärisjooksjad", kas ongi nii, et teil on mingi oma salamaailm ja lõputu solidaarsus ja kui me õige käeliigutusega otsaeest higi pühkima õpime,pühendatakse meid salariitustesse?

9.b kehastamine osutus oodatust edukamaks. Kui meilt pärast jooksutiiru üks juhuslik seltskond (ilmselt meist tsipa noorem) suitsu küsis ning mina eriti malbelt ja suurte silmadega nentisin, et seda pole, jõudis küsija vahepeal omaette pobiseda "ah te olete ju liiga väiksed ka..."

Peab vist ikka sagedamini jooksma.

2010-05-10T13:46:00.004+03:00

Mul on siiras heameel, et mu õde-Mari ikkagi arstiks ei õpi ja seda täiesti tema enda pärast. Vaadake, kuidas ta südametuksetest räägib:
Mari: mul hakkab rõve kui ma mõtlen, et see esimene heli on artiovenikulaarklappide sulgumine
Mari: ja siis üldse need klapid
Mari: rõve noh

2010-05-07T11:05:00.010+03:00

Apaatia läks ära, olen tegus nagu kevadine vihmauss (ise väites, et see on uusim Jaapani nuss <- ei saa üle ega ümber ühest teatavast ropp-poeemist). Ehk siis vingerdan, mis ma vingerdan, kurjast saatusest ei pääse nagunii. Fantaasia ja mõningane akadeemiline entusiasm hakkasid tööle, silmapõletik taandub, stabiilne internett on tagasi ja ma ei soovigi enam maailma lõpuni magada, kuigi unenäod on head.

Inimkond hämmastab ka jätkuvalt. Liigiline mitmekesisus on ikka täiesti hoomamatu ja see ei olnud siinkohal rassistlik märkus, vaid ood vohavale vaimupimedusele ning ühekülgsusele. Siiski on veel lootust, kuni on olemas selliseid suurepäraseid isendeid, kes ei pea paljuks rääkida maailma asjade tegelikust olemusest http://k88konkodus6da.blogspot.com/ Tuletab meelde, et tõenäoliselt saan varsti midagi analoogset ühest teatavast peanutbutter'i purgist postitada. Lingi eest pean tänama Siilikest ja llõustaraamatut ning julgen samas arvata, et sellist avastust pole häbi jagada igas infokanalis. Kui ma oleks va säutsumise usku, siis postitaks kindlasti twitterisse ka.

Vahemärkus igas Tartu blogis olulisest sündmusest - Volber! Oli. Oli küll minimaalne, ehk siis eelmise aasta 5-päevasele järele ei jõudnud, aga ajad on ka teised. Üks ühisnimetaja ometigi - järjekordne õppetund "sina ei pea mitte oma uusimaid kontsakingi volbrile äestama minema, mis siis, et ilus on" ehk siis tantsuepisoodides ja mingitel südalinna songermaadel tatsamises eelmisele alla ei jäänud. Auväärt vilistlaste suurem kontsentratsioon oli sealjuures ainult rõõmustav. Lapsepõlveiidolite kontsert tõmbas tuju üles ja edasi võis ainult imestada, kuhu see öö kadus.

Nüüd jääb üle loota, et mu kunstismuugeldamine lõunamaadele õnnestub edukalt.

PS: Helleka, ma tegelen ikka jätkuvalt selle, noh sellega...

PPS: Mis asi see sõduriõnn on? Kõrvutades teiste analoogsetega (viljaõnn, karjaõnn, seeneõnn) jääb pisut segaseks. Heatahtlik soov "ja saagu teid palju"? Igal juhul paistab populaarne olevat - isegi president soovib ja juhuslikult kohatud vanad tuttavad soovivad.

2010-05-04T20:27:00.006+03:00

Käisin kuulamas päris Edgar Savisaart pidamas loengut ambitsioonikal teemal "Maailmapoliitikast", kuigi välja olid reklaamitud Eesti-Vene suhted. Edgar rääkis kõigepealt, kuidas tulevikku ei saa ennustada. Ei, tõele au andes peaks mainima, et kõigepealt rääkis ta ikkagi iseenda minevikust (miks meil pole arst Edgarit, ega mitte ka ametlikult näitleja Edgarit) ja siis rääkis sellest, et tulevikku ei saa ennustada. Vahepeal rääkis paari kahtlase võrdluse alusel tänapäevast ja siis täitsa ratsionaalselt tänapäevast. Jutu teises pooles rääkis hästi kaua kellegi raamatust, mis just nimelt tuleviku ennustamisega tegeles. Õnneks siiski ka kritiseeris natukene viimast.

Aga jah, õnnetult läks mul see Edgari kaemine. Ju oli ta keskendumine selles keldris häiritud. Ei mõjunud ta sarm mulle magnetina, ega saanud must kuidagi müstilisel teel ka preili Järvist.

Kes veel ei ole seda teinud, vaadake valimiskooli. Eriti soovitan 6.osa.

2010-05-03T11:36:00.010+03:00

Õppisin uue sõna - "püsiripsmed". Ma olin siiani veendunud, et mul juba on need, aga selgus, et püsiripsmed tuleb endale hoopis kleepida lasta. Äkki vajan tegelikult nende hirmsate ajutiste asemele ka püsirindu... Kui teoretiseerida edasi, et on olemas suhe ja püsisuhe ning viimase alla käib populaardiskursuses vist juba ka pooleaastane tõmblemine, siis on asi veel keerulisem. Mida see püsi- seal ees tähendab? Püsilokid meenutavad "ajaloohõngulisi" vapustavaid krässus soengušedöövreid, mis kahjuks ikka ja jälle end tänavanurkadel ilmutavad. Nende eelkäija ja vastand on ehk loomulikud lokid. Tekkib vastandumine loomulik vs püsi-, kus üks imiteerib teist, pakkudes võimalust neile, kellele loomulikku antud pole, püüdes seda teha täiuslikumalt, mis enamasti tähendab suuremat. Ehk siis püsiv pole loomulik, loomulik on liiga vähe ja püsivus on lühiajaline nähtus?

Ja siis me hakkasime viina jooma.

2010-04-29T18:05:00.009+03:00

Pealkiri viitab enamasti peo uuele etapile, mis võib lõpuks kõik asjaosalised teise dimensiooni lennutada ning kipub kõlama a)labaselt b)ohjeldamatult c)viimase mälestusena õhtust.
Võib ka teisiti, kui teil juhtub käepärast olema a) karahvin b) vene trahter ja kindlate lisatingimustena armastus Bulgakovi vastu ning hea sakumm. Läheb ilma igasuguste liialdusteta kirja kui romantika tipp.
Kuigi terve nädal sai veedetud igaõhtuse veini ja igapäevase hea äraolemisega, sisaldab see väikese eneserahustusena(mitte et mul mingeid süümepiinu oleks) ka harivaid aspekte (rõhun siinkohal kevadkoolile). Kui kuskilt õpid lause, millega analüütilisi filosoofe eemale peletada, on nädal igati korda läinud. Aitäh, Enn Kasak! Analüütiline filosoofia olevat nagu see, kui sa mitte ei hüppa normaalse inimese kombel üle kuristiku ega kõnni edasi, vaid roomad ikka kõik nukid ja nurgatagused selles kuristikus läbi.

Tegelikult on selle blogimisega praegu nii, et peaks ikka omavahel kokku leppima, kes mida. Muidu on tõeline džunglielu ja kiireimad (või kõige suurema ninaga naised) saavad paremad palad endale. Või siis peaks endale jagamatuid seiklusi hankima. Üksi linnaz zombina kõndimine oleks siiski vist vähemrõõmustav.

Kuna õhtu oli lühike ja pudel suur ning õues sajab erinevalt mõnest teisest maailmanurgast ikka veel vihma, luban endale siinkohal ühe pisikese klaasi kalvadost (õppisin seda just ÕS-i abil eesti keeles kirjutama ja käänama, kuigi mulle nii väga meeldiks, kui osastav oleks -i lõpuga. Ilusam on).

Mul on tunne et täna on ühe väga pika nädala esmaspäev.

Morbidiy and mortality - weekly report

2010-04-20T00:52:00.010+03:00

Viimane sissekanne elu olulistest sündmustest tootis kohe ka uusi. Need mu halvad inimesed hea huumorimeelega (ilmselt võib keegi neid ka teistpidi nimetada, maitse asi) lahkusid südaööl ning jätsid mu südametult üksi viimase veiniga. Eks ma siis lõbustasin teda ning püüdsin meile veel seltskonda leida. Õnnestuski! Klassivennad, kellel sa aitad tantsuplatsil püsti püsida, kui neil raske on, peakski sellises olukorras appi tulema! Parim idee on kevadisel kesknädalal hüpata läbi ühest teatud kaunvilja nimelisest poest, võtta sealt kaasa paar veinilaadset toodet ning potsatada looduskaunisse kohta. Niimoodi pikalt persestudes tuleb muidugi tõdeda, et külm on ning leida endale soe koht pisikese saaliga, mis sobib ideaalselt kujutluspildiga, et sinna sattusid 2 maailma kõige graatsilisemat persooni, kes paneks kinni kõik maailma tantsusaated. Niisiis juhtubki, et tantsid printsi kõrvitsaks (see paistab olevat mu lemmik muinasjutumotiiv- kõrvits! mitte paisuv prints!) ning lähed koju ~~vara~~valges ja jõuad ikkagi mingisse kolmandasse kohta.

Päevad veedan ma siiski suuremal-vähemal määral õppimise/niisama mõnuleva lugemisega. Komponentide osakaal on väga varieeruv ning seda illustreeriks kenasti paar pie-charti. Üks oleks üleni roosa, vaevuaimatava sinise triibuga, teine sinine, vaevuaimatava roosa triibuga ja kolmas nilbelt võrdselt sini-roosa. Neljas oleks roheline, mis ei tähista mitte alalist Püha Patricku päeva, vaid pidevat paanikat (vaheldumas Püha Patricku päevaga).

Toredad kohtumised meenutasid ajaarvamise viisi, mis kipub mulle praegu väga südamelähedane olema. Lahkumisel rõõmsalt hüütud "juulis siis näeme!", pani aja õigetesse rahulikult kulgevatesse rööbastesse, kus ei ole katastroof, kui sind paar päeva levis pole ning heade inimestega kohtumiste vahele jäävatel ajaühikutel pole suuremat tähtsust kui see, et ehk jõuad vahepeal veel mõne hea raamatu läbi lugeda. Muidugi esineb episoode, kus ette antud ajaühikud osutavad pisut tugevamat vastupanu taolisele lähenemisele. Kas või näiteks täna. Sekundite mäng.

Pealkirja võite googeldada. Ma ei mõelnud seda ise välja. Aitäh, Kati!

Pogrommid

2010-04-14T23:03:00.007+03:00

Ma tunnen et ühest teatavast blogist lendasid minu poole teatavad alusetud süüdistused. Vot sellele järgnevad pogrommid, ma ütlen teile! Saksa keel polnud päris see, mis mind, kohusetundlikku diktaatorit, karistustele mõtlema sundis (saksa keelt räägitakse umbes nagu "saksa-saksa-saksa" et te teaks, oluline on kätega vehkida ja kuurikatusel seista).

Väikestest loomulikest pogrommidest hoolimata arvan, et möödundlaupäevane katse süüa ära nii palju liha, kui kõhtu mahub(oleks veel mahtunud), kvalifitseerub hoopis viimase aja parimaks kõhulihaste trenniks. 12 tundi järjest naermist teeb igasugusele arvule istessetõusudele silmad ette. Kombineerituna suurepärase viski, hea seltskonna ja joodava õllega saab sellest aga parim trenn, kuhu eales sattuda. Ärgem unustagem siinkohal šašlõki moodi imehead asja, mis on ühele süütule elukale parim põhjus siit ilmast lahkumiseks. Kohe kindlasti peab nüüd tänama kokka(sid).
"Oi, aitäh, pole tänu väärt, ma teinekordki! Ahjaa, võite mu võluvat abilist ka tänada, kuigi tema osa on olla võluv ja omada musklijõudu ning maatükki."

Naabrid pole kusjuures siiani kaevanud. Ju siis kostis mr Koerte Printsi valjuhäälne Kanti tsiteerimine ikkagi üle meie kõigi lemmiksidesõnast "käi p***i". Ilmselt võis olla ka olukord, kus õiged naabrid kuulsid ikkagi õigeid asju. Need ühed seda Kanti poolt ja need teised seda eee... teist ning kiitsid ka toimuva heaks.

Täna, muideks, on juba vastu võetud otsus vähemalt mõned jupid mõnest seast ja mõnevõrra vähem juppe mõnest kanast väärika poolpõletusmatuse abil õigesti teispoolsusesse saata. Seltskond on küll mõnevõrra erinev ja ainus, kes potentsiaalselt mõnele katusele ronib olen sel korral vist mina, keegi ju peab.

Teie,
Halvad Inimesed Hea Huumorimeelega (kes on päev otsa oma erinevaid andeid arendanud ja seda nüüd väärikalt pakiveiniga tähistama asuvad)

2010-04-13T00:05:00.001+03:00

Kui otsida abi seminaritöö kirjutamiseks, siis siit ei saa. Küll aga võib seal vaadata väikeseid lendlevaid haakristikesi ja saada herr Flicki käest malbelt sõimata.

Ürr-äää*

2010-04-03T14:27:00.007+03:00

Reede võib lugeda kordaläinuks, kui oled selle veetnud heade sõpradega süüa tehes (ehk siis sina teed süüa, sõbrad on), juttu ajades (selles oleme me kõige osavamad), süües (aastatega saavutatud hämmastava vilumusega) ja Vladimir Bortko versioonis Bulgakovi "Koera südant" vaadates. 1988. aasta tõlgendus raamatust, mida Bulgakov endakirjutatuist parimaks peab - tulemuseks film, mida peetakse Bortko parimaks. Poligrafist Poligrafovistovitš Šarikov soovitab. Poligraf Poligrafovitš Šarikov muidugi tegelikult ei soovitaks midagi, sõimaks kulakuid, kirjutaks majavalitusse kaebekirja, lonksaks 100g ja läheks kasse jahtima.

Lugemissoovitus laupäevaks: jätke Postimehes igalanädalsed Pulleritsu õudusjutu-leheküljed (oi, kuidas tahaks loota, et need pole muud kui vaid osa sotsiaalsest eksperimendist)vahele ning võtke ette hoopis "Vampiir ja pioneer" (Leelo Tungal 1993). Ilmselgelt liiga vähe tähelepanu saanud teos, millega on võimalik veeta toredaid tunde. Raamat on küll väga õhuke, ent iga hea killu järel üritad seda kõigi kuulmis/lugemis/helistamisulatuses olevate sõpradega jagada, nii et varuge aega ja pange kõhulihased valmis. Samuti võtke teadmiseks, et mõne aja jooksul soovite hämmastavalt eriilmelistes situatsuoonides kasutada väljendeid nagu "kapitalistlikud vereimejad", "ajaloolise materialismi seisukohast", "kui ma ei naase, arvake mind postuumselt komsomoli ridadesse", "mind toidab mu ääretu kodumaa", "stah-stah-stahhhhhhaaaanovlased!" ja palju muud.

"Ja nüüd, kallid tulevased pioneerid, arvake ära, kes meile külla tuleb? Julgemini, julgemini – kolm korda võite arvata!” kostis lavalt pioneerijuhi reibas hääl.
“Karlsson!”
“Pipi!”
“Miki-hiir!”
“Kes ütles Miki-hiir?” karmistus vanempioneerijuhi hääletoon. “Kes lömitab imperialistliku pehkiva Ameerika kõduneva kultuuri ees?”

* "Ürr-ää!" hüüti äkki kusagilt üsna lähedalt. Hääl oli kuri ja terav, meenutades ühteaegu lõvimöiret, noaihumist kui ka muusikalist vahepala, millega nõukogude malbed vastuluurajad kaunistavad raadjojaama "Vaba Euroopa" uudistesaateid. (aga muidugi on seegi jupp "Vampiirist ja pioneerist")

2010-03-30T02:55:00.005+03:00

Jalutame meie Rojukesega tänasel ilusal kuupaistelisel ööl surnuaias. Varjud ja valgus - kõik on väga ilus, õige ja gooti (kuna me oleme praeguses kontekstis piisavalt vanakooli tegelased, nüüd on see ilmselt emo). Mõtled, et millist morbiidsust saab veel viljeleda, kui kohtad midagi, mis trumpab kõik. Auto. Tänaval. Surnuaia värava kõrval. Kuu paistab. Autos istub keegi. Autos mängib SÕPRUSE PUIESTEE! Beat that!

Sündmusi maailmast

2010-03-28T16:18:00.010+03:00

Eile sadas tõelist pladisevat äiksevihma, mis algas enneolematute (kõik need lõputud talvekuud olematute) kärgatustega, jätkus tunde kestva sajuna ja lõppes tõelise vihmalõhnaga. Must saaks korraliku briti, ma võin tõesti mõnuga ilmast rääkida.

Eile raseerisin jalgu ilma, et oleks tekitanud endale püsivaid vigastusi. Äärmiselt uhke saavutus, mis tuleb ajalookroonikatesse jäädvustada. Seda pisikest punast täppi põlve juures ei loe ma kellegi haavaks!

Eile avastasin ka seda, et mu Maailmafilmi kokkuvõttepostitus sai ühe normaalse blogi jaoks liiga pikk nii et kärbin ta ära ja panen siis tagasi. Isiklikuks tarbeks kirjutasin lehekülgi, sest mäluga on nagu on.

Üleeile sain teada, et kõige efektiivsemad meetodi sõduritele malaariatablettide kasulikkuse ja ohutuse selgitamiseks on järgnevad:
Suur punane silt "MALARIA IS BAD" ja väiksem punane silt "Unlike steroids, these won't make your winky shrink".

Üleeile avastasin ka miljonendat korda, kuidas ma ei salli lollust, laiskust ja liigset agarust. Ilmselt olen aegajalt ka ise kõigis kolmes nimetet surmapatus süüdi. Klassikaline palkide-pindude temaatika.

Üleeilsesse kuulub veel esimene katsetus botastega ringi liikuda. Siinkohal sunnin vaikima kõik need õnnetud hinged, kes ketse talv läbi jalanõudeks peavad (jah, sina, kallis Sssss). Katse oli ääretult proosaline - seemisnahast kõrgekontsalised tibisaapad kotti, botased jalga ja ülireipal sammul teele. Võiks öelda suisa, et ma jooksin natuke, ent taoliste räpaste tegude seostamist enda tagasihoidliku isikuga ei pea ma võimalikuks. Ütleme siis, et tõttasin. Eile tõttasin veel natuke, dressid olid ka seljas, ent sellegi poolest ärgem kasutagem sõna sport! Kes ütles sssss.... Vaiki õnnetu!

Ja kohe kindlasti ei sisustanud ma eilset õhtut õega tema ägeda kodutöö(palju ägedam, kui minu seminarid või tema eksamid) ühisarutelu ega teineteise pildistamisega. Selliseid asju korralikud tüdrukud ei tee! Veel vähem need, kes avastavad aegajalt, et paar viimast aastat nende elust on fotosüüdistustena jäädvustatud eelkõige stiilipidudel ja mõnel hetkel, kus nad agaralt žestikuleerides ja silmi punnitades/keelt suust välja ajades kõnet peavad. Stiilpidude üle ma muidugi ei nurise, aga kujutan ette lapselastega perekonnaalbumi vaatamist. "Vanaema, miks Robin Hood meil kunagi külas ei käi? Aga need tulnukad, kas sa käisid Marsil ka? Vanaema, miks sul nii suured vuntsid on? (ja siis kõik need klassikalised erinevate näo-osade küsimused)Vanaema, kas see tädi tahab sind ära süüa..." Pisut suuremana mõistavad nad, et vanaema elaski siis, kui ringi jalutasid dinosaurused, vampiirid, kaltsupead, Robin Hood ja David Bowie ning vanaema elas ise kosmoselaeval, sest igal teisel pildil on tal seljas midagi hõbedast ja liibuvat.

2010-03-16T16:26:00.009+02:00

Kõigepealt kadusid lõhnad, neile järgnesid maitsed. Maitsetut kuivikut erineva kattega on päris huvitav süüa. Esialgu ehmatab keelt miski kleepuv ja natuke imal, kuna magusataju on mäletatavasti olemas, siis järgneb krõbin. Põnev. Kuna sööma ju peaks midagi, siis ongi eelistatud heliefektide või ägeda konsistentsiga ollused. Jõudsin teoritseerida, kuidas püsivalt nende kahe meeleta elamine võtaks elult nii mõnegi värvika aspekti, mispeale tuletati mulle meelde, et allesjäänud 3 on siiski olulisemad. Kellelgi on kuskil väga must huumorimeel, sest paari tunni pärast kaotasin nägemise. Nii ma siis elasin nagu (haistmismeeleta) mutt urus, pimedas öös ja soojas voodis üsna rahul alles oleva kompimise ja kuulmisega.

Kui haigeks jääda, tuleb seda teha poeetilise põhjalikkusega.

Illustreeritud sõnaseletusi

2010-03-15T17:34:00.007+02:00

Põhjalikult haige olemise päev. Oled teist päeva täiesti miinustest töövõimega, mistõttu ujus sujuvalt olematusse üks üsna oluline tähtaeg. Lõhnataju on kadunud, maitsemeelest jäänud ähmane mälestus kummalise magusatajumisena, mis esineb peaaegu iga substantsiga kokku puutudes. Sel juhul ei jää muud üle, kui tuleb päev veetlevalt voodis veeta. Vahele eksib ka inimlikult vähemvõluvaid episoode, sest kõikjal rõhuvad kohustused ei lase muretult põdeda ja nautida, ent teatud abivahenditega saab neist üle. Kõige parem mõte on voodist tõusmata sinna kõrvale süüa hiina toitu ja kooki ning suitsetada Riiast kaasa toodud sigarillosid. Oluline on mainida, et neil kõigil esineb maitsevarjund magus, mis tekitab vahelduseks elusa tunde. Mitte miski ei edene, aga olukord on nauditav ja tasub jäädvustamist seda enam, et kaduvus on kõigele otsa ette kirjutatud.

Pildikese võiks panna raamatusse "Seletav sõnaraamat. Illustreeritud väljaanne." Dekadents.

2010-03-12T00:08:00.004+02:00

Postitus tervitustega kõigile identiteediküsimustega tegelejatele, iseäranis neile rahvusluse mõtestajatele.

Etnoloog hoiab lapsi. 7-aastane tädipoeg laulab arvutimängule taustaks tuntud viisil "Eestlane olen ja eestlaseks jään..":

"Siin mina olen ja siia ma jään, sest mul siin meeldib olla!"

Poiss on terane.

2010-03-08T22:36:00.010+02:00

Peaaegu nagu minu pühapäev. Lihtsalt loomad olid juba väga kaua surnud olnud ja film jäi tervislikel põhjustel ära. Vein oli. Täpselt selles õiges (tervislikus, mitte selles teises õiges) hommikuses koguses ehk siis lonks kirikus.

Ammusurnud loomad tähendab muidugi Zooloogiamuuseumit, mille räsitud eksponaadid on minu meelest vaatamisväärsus omaette. Sellega kaasneb paras ports lapsepõlvenostalgiat, mil ma pidasin vist vaalapoja või hobuse skeletti dinosauruseks ja mingil põhjusel natuke ka kartsin neid. Tore lisand muuseumikülastusele oli kogemata endise kursavenna J-ga põrkumine, kes jagas lugu kaelkirjakust raudteejaamas (Ülikooli varade Voroneži transportimise käigus juhtunud nii, et kaelkirjak jäi mõneks ajaks raudteejaama oma järge ootama. Ei jõudnudki ära oodata ning nüüd passib praguneva nahaga muuseumis edasi.)

Tuli jutuks seegi, et minu armastust kulunud elukate vastu jagab veel nii mõnigi persoon. Mis saab olla nunnum natuke luitunud vombatist või Siberi oravast? Õmbluste jaoks liiga paksu p-ga piison näiteks näeb välja nagu oleks lihtsalt liiga palju vatti õginud(või siis juhtus midagi muud) ja seetõttu on ta kaunis taguots rebenenud. Lindude ruumi tagaotsas juba ammu eksisteeriv klaaskapp igasuguste kajaka moodi elukatega(andestage, bioloogid) ja võimalusega nupule vajutades teada saada kes on kes, on jätkuvalt üsna õõvastav. Sealsamas tuli ka tõdeda et kumbki meist, näitust väisanud harrastusornitoloogidest, ei suutnud õigesti skoorida üle ühe linnu(pigem vist poole - "Näe, äkki see punaste jalgadega on! Oi, see teine punaste jalgadega hoopis...).

Tähelepanuväärsed on ka mitmed dramaatilised stseenid: põder ja hundid, kes peaks küll olema ENE-s traagilise looduspildi/toiduahela definitsiooni kõrval, mõnusalt mingit lindu järav kaslane, aga ka üdini idüllilised väikesed metskassid üksteise sabaga mängimas või eriti laisa olemisega orangutang. Ära ei tohiks unustada tigeidaid sisalikke, kes pooleldi oma vedelikust väljas on ning mõningatel juhtudel niimoodi päris kurjakuulutavad paistavad. Muidugi juhul, kui su nimi on molok horridus(hhihihihiiii) ja sa oled üleni kaetud ogadega, ei jää vist kuigi palju muud üle. Moolok oli niimoodi üdini nunnu.

Kokkuvõtvalt: zooloogiamuuseum kunagi päriselt moderniseerumisprotsessi haaratakse, loodan siiralt, et vähemalt peletised jäävad alles.

PS: ärge minge poodlema! See on kole! Ainult kingapoed mõjuvad rahustavalt, kuigi kasvatavad kirge mammona vastu.

Nya rly?

2010-03-03T01:27:00.009+02:00

Rahvuslikust identiteedist, visiitkaartidest ja gaasitorudest rääkides...

***

Mõnikord unustan ma palju asju ära. Mõnest neist ma tahtsingi kirjutada, aga lähen hoopis magama. Tahtsin natuke inimestest ja ajast kirjutada. Äkki homme kirjutan. Hädavaled jätta! Ilmselt ei kirjuta. Krüpteering missugune, aga tegelikult ei ole mul ühtegi salaintriigi, millele niimoodi ääri-veeri vihjata.

***

Nädalaid kummitab:

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem

Doris Kareva kirjutas, aga Mari Kalkun laulis väga ilusaks.

Glämm

2010-03-01T12:53:00.004+02:00

Oi! Ei! Ma kirjutan millestki heast ka siiski!
ROJU25 - fantastiline glamuuriüritus!
* palju sulgi (võimalik et suurem osa neist laotus õhtu lõpuks rokika põrandale)
* korsettides mehed (mõni naine ka)
* sukkades mehed sh meenub imekena kleidi alt välkuv kooslus punastest bokseritest ja mustast pitsilisest sukahoidjast. Go Taavi!
* ülikonnastatud mehed/naised
* üleüldine kerge segadus "kes nüüd siis kostüümi kannab ja mis soost ta ikkagi on"'
* palju toredaid inimesi

Kostüümide olemasolust tuleneb muidugi vastav käitumine, mistõttu SELLE toreda video järgi toimunud playback'i katsetustel oli too sinine tüüp kõige popim tegelaskuju.
Mistõttu võib kahtlemata ka karjatada"õumaigaad, kui palju *köhh* huvitavaid pilte sealt tulla võib!" (mina ise nägin välja no nii umbes nagu natuke kõrgema hinnaklassi hoor või RHPS Columbia. Peeglist oli täitsa talutav ja tundsin end hämmastavalt hästi, aga no iial ei või teada, mida keegi tabas)

Et kõik oleks lõpuni glämm, siis minu korter, minu voodi ja kõik kaasnev st eelkõige vist ikkagi mina ise olime hommikuks litritega kaetud. Sest alati saab jaks otsa just siis, kui sul on nt see üks riietusese veel eemaldamata. Minu The Ese oli litritega pluus. Litrid pakkusid hommikul muidugi lõputult tegevust ja nad ei paista lõppevat, kuigi pluus ise näeb ka endiselt välja nagu Litritega Pluus.

Sula

2010-03-01T12:19:00.008+02:00

Märts on nagu päris. Teate küll, seda plärtsumisega eriti lühikest riimuvat asja?

Käisin eelmisel nädalal hambaarsti juures. Kõigepealt sain teada, et minu eas hambaauke ei tohiks esinedagi. Eaga pandi tõenäoliselt mööda, sest nägin tol hommikul vabalt välja nagu nii vähemalt 5 aastat noorem bläkkar-tšikk: ei mingit meiki, juuste kammimisega oli ka kehvasti ning seljas otse loomulikult midagi ebamäärast ja musta a la pikk seelik ja kampsun.

Auke tõepoolest polnud, ent see-eest ähvardati mu imeilusaid endiselt peidus olevaid tarkusehambaid, et nii kui nina näitavad, võetakse kasutusele jõumeetodid. Ei tea, kas mu keha on paras masohist või lihtsalt arendab musta huumorit kõrgemale tasemele, aga igal juhul hakkas üks neist lugupeetavatest päev pärast mainit visiiti tegema omalt poolt kõike, et nähtavaks saada.

Liitun nüüd klubiga, kes saab tarkusehammaste teemal kiruda. Teised asjad, millega nii käituda on nagunii konstantsed(baka = jaapani keeles idioot), hambad pakuvad võluvat põrguvalusat vaheldust ja samas vürtsitavad argipäeva, sest hunnik tavapäraseid tegevusi jääb nende pärast ära.

Mulle meeldib ikka palju rohkem kirjutada hästi vingutavatest asjadest või nö joomakroonikatest. Hea on blogis jagamiseks justkui liiga hea ja siiras peab olema krüpteeritud. Iga kord kui ma olen natuke millestki siiralt ja ilusti kirjutanud, hakkab paha ja ma kaalun postituse kustutamist. Peldikuseinale joonistatakse ka enamasti vaid teatud sümboleid. Samas hindan ma blogosfääri muidugi viimatimainitust kõrgemalt ja ise naudin väga teiste isiklikke postitusi. Mõnikord meeltesegaduse/selguse hoos teen neid ikkagi ise ka.

Kommentaariks Keiu tänasele teatele

2010-02-26T16:07:00.004+02:00

Salaorganisatsiooni loomisest unistav Eesti eliit (khm) arutamas maailma asju. Kõige aktuaalsem oli küll, kelle sokid rohkem haisevad, aga räägiti ka üllamatel teemadel. Sõber P: "Kui kunstist ja teatrist ei hooli, on hea rahulik Tartus elada".

textsfromlastnight

2010-02-24T17:03:00.006+02:00

Ilmselgelt tabas mind poeesiahoog pärast Veljesto aastapäeva ja ma hakkasin nii pisut pärast südaööd (olles ime kombel vältinud kõrvitsaks muutumist) saatma võluvaid smssse ühegi kirjavahemärgita ning mingi veidra luulemaiguga. Õnneks jäin ma magama enne kui neid üle ühe valmis kirjutada suutsin. Vist ikka oli nii.

Samas suutsin enne seda siiski kehastuda selliseks korralikuks keskpäraseks prohvetiks. Ühegi paikapidava ennustusega ma tõenäoliselt hakkama ei saanud (kui tõde on vastupidine, palun andunud jüngritel mulle teada anda). Küll aga õnnestus muuta oma kõnepruuk üsnagi piibellikuks eelkõige sinna kuskile Vana Testamendi kanti.

Sellel võivad olla teatud seosed võluva baarmani tutvustatud misiganes iiri allveelaeval.

Vabariigi sünnipäeva tähistasin siiski ilusti Tähetorni kõrval jalgu külmetades ja kõiki isamaalisi laule rõõmsalt kaasa üürates. Hümni natuke vaiksemalt, sest seda on minu meelest peaaegu alati võimatu laulda.

PS:
Damn you, violetne tüüp naaberlipu alt, kes väitis, et üle keskpärase prohveti ei õnnestugi naistel saavutada, joogu nad mida iganes. Kirjuta sellest luuletus!

PPS:
Meil hakkab lumi sulama! Natuke sulas juba. Ausõna! Ma võin kodus isegi lamekatuste omapäradest rääkides tilkuvat toalage näidata. Öösel sain õelt sõnumi, et kui ma koju peaksin tulema, ärgu ma lülitit puutugu, lambist tilgub vett.

Snakes on every plane!

2010-02-23T13:37:00.004+02:00

Tegin just oma tänase blogitiiru ja oh üllatust, on keegi, kes peaaegu jagab minu eilset muret! Rojukene! Tal on ka kärbes või määramatu mitmus neist.

Minu oma aktiveerus eile õhtul, kui tuba oli saavutanud märkimisväärsed plusskraadid. Mõrvamõteteni ma veel ei jõudnud, me pole isegi silmast silma kohtunud. Samas ei välista see esimest. Minu kärbes oli tämbri järgi muidugi ka suurem ja sümpaatsem ilmselt kui need Roju fantoompudinad. Piirdusin eile pigem südamliku õhkamisega stiilis "mõtleks, ometigi kärbes! Ei tea, kas kevad ka tuleb varsti?" kuigi reaalsuses oli see ilmselt pigem "piriseb rsk! sulaks see @*?#@ lumi ka nüüd ära!" ja kohe seejärel unistavalt "saaks ükskord kirsade asemel kingad jalga panna..." samal ajal pilguga uusi punaseid lakk-kingi hellitades.

Kärbes välja arvata oli viimase aja eriti klassikaline esmaspäev. Kell nii pisut enne viit vaatad unise unistava pilguga ringi, haarad millegi järgi, mis kohe ära kaob, siis vaatad kella ja rõõmustad veel paari unetunni üle. Ärkad õigel ajal üles, lased õigel ajal turbanid küttesüsteemi kallale. Kuna on veel tunnike aega vajalike asutuste avamiseni (vt arhiiv, raamatukogu, lõputöö, nohik), on hea mõte pisut puhata... pisut areneb pooleks päevaks ja nii ta läheb. Õhtuks on sellest tulenevalt eriti ebamäärane meeleolu.

Siiski-siiski tuli õhtul eriti strateegiliste andmetega eriti tujutõstev sms ehk minu lemmik jõehobune pooldus! Ei olegi enam jõehobust, õnnelik perekond on. Gambia vabariigi aastapäeva meeleolu tõstab see kohe kindlasti.

After Monday and Tuesday even the calendar says WTF

2010-02-19T17:29:00.009+02:00

Esmaspäev: Pärast toredat lõunat sõbraga lähete raamatukokku, sest oled nohik! (mr sõbra sõnad) Aga linnaraamatukogus on ju lift! Kui on lift, pole ühtegi pensionäri lähedal ja ise kvalifitseerud üldsuse silmis enam-vähem täiskasvanud isendiks, siis peab sellega kindlasti sõitma! Samas on vajaminevale 2. korrusele sõita kuidagi nadi. Sõidame kolmandale! Ühe korruse võib ju alla kõndida! Selle tegevuse poole peal on suurepärane võimalus komistada, kukkuda ja tekitada puusale mõnus sinikas ning kena kepsakas kõnnak reedeni. Ai. Tubli, graatsiline tüdruk!

Teisipäev: Õhtune nürimeelsuse üledoos läheb sujuvalt üle kasvavaks hasardiks, sest iial ei või teada, millised vaimustavad pärlid sealt veel kukuvad. Kokkuvõttes tunduvad seejärel kõik mulle lähedamal seisvad meesisikud säravate kombinatsioonidena vaimukusest ja intelligentsist (mida nad kahtlemata ka on!).

Kolmapäev: Päev algab graatsilise kukkumisega nii 10 sammu kaugusel koduuksest. Järgneb kool ja õhtu ühe ülijutuka muheda vanahärra ilmutuslugudega. Tegelikult oli plaanis küll kõigil ülejäänud inimestel omavahel vestelda, aga kuna tema juba enne teisi kohal oli, siis...

Neljapäev: Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head... NOT! Järjekordne nürimeelsuse pahvak, mis tingitud loodetavasti pigem mu enda apaatsusest, ehk polnud tõelisus nii kohutav? Õnneks tõden pisut hiljem, et mulle siiani küllalt mittemidagiütlevana paistnud persoonid osutuvad täiesti vastupidisteks. Ülimat vaheldusrikkust pakuvad sõprade pisikesed happy-end hetked ja teiste tragöödiad. Lõpuks on ainus rõõm iseenda suhteline stabiilsus.

Reede: Korterinaaber jõi, aga sinul on kohutav peavalu. Sul pole isegi isikliku pohmakaga ealeski sellist peavalu olnud! Tänavanurk on endiselt libe - kukud. Vähemalt graatsia on alles.

Tegelikult sisustas mu nädalat hoopis taas kord suurem kogus häid raamatuid ja üllatavalt huvitavaid artikleid. Viimane fakt siiski ei takista mind vingumast iseseisva töö rohkuse üle. Olen korralik laisk tudeng, tahan käia loengus ja seminaris, ei taha kogu aeg kirjutada. Suuga, suuga tuleb ikka tööd teha! Söömine on tudengi puhul nagunii ülehinnatud tegevus, katkematuks jutuvadaks on ta sel juhul loodud. Praegu siiski hea meelega ainult loeks (vt ka esmaspäevane mr sõbra kommentaar)

PS: Sai selline tore mõttetupostitus™ iseendale meeldetuletuseks. 5 päeva hiljem otsustasin ka "publish" nupule vajutada. Sama asi aga veel pikema intervalliga juhtus ka kahe eelneva postitusega.

2010-02-08T00:34:00.002+02:00

Tore on vahelduseks kuulda lauset "ma ei joo enam kunagi!" kellegi teise esituses.

2010-02-05T17:11:00.003+02:00

Viimasel ajal on suhe alkoholiga käest ära. Tükk aega ei kohtunud me üldse.
Pühapäeval mõtlesin vanaisa ploomiveiniga tegeleda - saime hakkama ühe hädise pisikese klaasikesega.
Esmaspäeval oli plaanis teha mõnus õhtu Assooride veiniga(teatud ringkonna üleüldine lemmik puhtast tundelisusest tulevana) - jõudsime ohtralt multifilmiga meisterdada, st mina ja Maavillane muidugi siis kõige enam, ent veini ei näinud kumbki.

Hakkasin juba kartma, et miskit on korrast ära, aga teisipäevase Tartu rahuga sai kõik jälle rööpasse. Elagu vastuvõtud.

Rõõmus tähenärimine

2010-02-05T13:03:00.011+02:00

Haarasin laualt viimase kolme päeva ajalehed ning asusin nende sisuga tutvuma. Kolmapäevasest Postimehest ma esimese hooga kaugemale ei jõudnudki.

Arvamusleheküljel võib kohata positiivset sõnumit koolilapsi aidanud bussijuhist. Nupukeses on tehtud piiiiiisikene poolitusviga ühes popis ja totakas üsna head eesmärki omavas sõnavärdjas "lugemisaasta". Loomulikult on sellest saanud LUGEMI - SAASTA. Allakirjutanuteks on "tänulikud eesti keele ja kirjanduse õpetajad". Turts!

Aeg ajalehed kõrvale visata ja ikkagi neelata viimased 150 lehekülge suurprojektist "Kauged telgid"! (vt. ka "loen ainult üle 800-leheküljelisi juturaamatuid" ja "ignoreerin koolikohustusi", "lasen kõik sõbrad üle" ning kindlasti "mitmepäevase pohmelli ravivõtetest")

Projektiga seoses oleks nii umbes kohe-kohe väga vaja sõita Indiasse ja/või Pakistani või siis vähemalt süüa vürtsist toitu ja ratsutada (soovitatavalt kõrbes, aga nii et palav ei hakka). Vähemalt ei taha ma enam väga printsessiks saada. Või siis ikkagi tahan, aga natuke teistsuguseks.

Teie,
memsahib Tropimagnet

Oleksin peaaegu unustanud, et oli vaja midagi ka ajaloo anaalidesse lisada:"Tule, mul on teises toas üks tekkel!" No on alles akadeemilisus...

@£@$½*'½$

2010-01-26T10:36:00.007+02:00

Idülliline hommik: istud oma diivanil, mis on juhuslikult ka su voodi, ümber tekk ja mitte väga palju muud, sest sa ikkagi alles ärkasid. Järsku kõnnib sisse torumees, kes sind kohe ei märkagi ja suundub sihikindlalt kööki. See kõik on muidugi väga kena, sest teda me ootasime juba eile ja üsna tahaks oma dušši alla minna. Kraanist tulev vesi ei teeks ka paha. Lisaks on torumees ilus ja noor, nii et paistab, nagu oleksin ärganud pornofilmi.

See, et köögi ja mu toa vahel sein puudub ja riided teises toa nurgas on, pole veel eriline probleem. Mis mind häirib, on hoopis see, et ma üritan siin tegeleda viimaste materjalide lugemisega Vana Testamendi eksamiks. Torumees üritab samal ajal seina auku saagida.

Võite panuseid teha, kumb on edukam.

Mina nt olen praeguseks jõudnud msni:
maavillane: kujutad sa ette torumeest, kes läheb traumapunkti pea lõhki ja seletab, et fanaatiline tudeng viskas teda piibliga?

Niimoodi õpitakse.

2010-01-25T00:15:00.001+02:00

Pühendusega Piibule ja neiu elukaaslane T.-le.

Seasonal pleasure prevents boredom and cynicism. *

2010-01-21T13:37:00.008+02:00

Kui on kõige kiirem aeg, siis ühele toredale sünnipäevale mööndustega lausa minu tänava teises otsas võib ju ikka korraks põigata, edasises oled juba ise süüdi. Sünnipäevalast sai rõõmustatud varastatud ideega ning kostitatud Grant'siks tuunitud Krantsiga, mis ristiti väga heteroks kingiks ja pakuti tervitusnapsuna. Joogi mekkimise järel tegid aga paar nutikamat külalist kiired arvutused ja leidsid, et rummi ostmiseks mõeldud raha eest saab sedasamustki peni lausa 6 pudelit. Miskipärast ei saanud sellest hoolimata ka rumm isegi poole viieks otsa, samamoodi läks seltskonnaga. Paistab, et sellel keldril on hea aura, sest hommik paistis ikkagi järgmise avastuseni päris kena.

Võluva katusekorteri talveboonusena kadus vesi taaskord ära. Kahtlustan ühte pisikest musta auku, kes ilmselt pesitseb meie kraanikausi all sealsamas, kus on 24/7 töös torude soojendamisele pühendunud radikas. Defitsiidi ja veel millegi nimetu tagajärjel sattusin rõõmsalt oma värske elukaaslase lillevaasist jooma. Kust ma pidin teadma, et üsna puhta välimusega klaas kraanikausi kõrval on tegelikult tulpide oma? Ei maitsenud üldse nagu Holland. Mina tegin selle piima omaks ja olin väga rahul, sest varsti on läbipaistvad anumad ka defitsiit, kui torumehed lubatult enne uut nädalat ei jõua.

Õppima, et siis veel natuke õppida, sest selleks need nädalavahetused ongi.

* http://www.jeanettewinterson.com/pages/journalism_01/journalism_01_item.asp?journalism_01ID=249

2010-01-19T01:18:00.003+02:00

Meie penthouse'is elavad ilmselgelt 2 väga vaga naisterahvast. Õdagu uuritakse teineteiselt enne uinumist veel viimaseid vajalikke fakte Piibli teemadel ning hommikul jätkatakse samal lainel. Lõunaks on asi nii kaugele läinud, et makarone tuleb keetma pesueht pastorihärra valge kraega särgis ja ametirist kaelas.
Kui selle peale ei hakka meie juures paar õhtut veetnud värske noormees midagi kahtlustama, siis peaks nädala lõpus midagi eriti püha korraldama. Muidugi süveneb korteris hõljuv "vagadus" ilmselt varsti ka loomulikul teel mu selle semestri viimaste eksamite lähenedes. Mõlemad pärinevad pisikesest teoloogia moodulijubinast.

Olulisemaid tähelepanekuid:
* Noormees paistab muidu üsna viks ja viisakas. Pole kohe üldse selle teise moodi.

* Makaronid said eriti hääd. Basiilik(a) oli ka mängus. Peab teinekordki sellist kokkamiskooslust katsetama.

* Unes siibri sulgemisest pole palju tolku.

* Kui hommikul nii poole viie paiku küte ära kaob, hakkab magades külm.

Kena päev

2010-01-17T17:42:00.005+02:00

Nüüdseks juba üle-eelmise aasta suve Portugali mälestused pudelisse panduna. Mõnus kaunis tumepunane, lõhnav, magus, kange, viigimarjane.

2010-01-16T15:36:00.011+02:00

Ma sõin eile Mökus selle tõugutekiila tekiilatõugu ära! Jagasime ta küll sõbralikult pooleks ja baarman ampsas lisaks veel pea ära, aga asi seegi. Pealegi, kes ei ihkaks reede õhtul röövikuid järada. Suurepärane õhtu.

Miks ma natukene olulistest asjadest natukene õigemal kohal rääkida ei oska, on täiesti omaette küsimus.

Pasta basiilikaga

2010-01-13T18:28:00.012+02:00

näeks välja umbes selline:

Mina pole aga elu sees säänset asja saanud, kuigi pealkirjad viitavad sellele sageli. Kurb on elu Liivimaa provintsis.

Pealkirjafeil

2010-01-11T19:57:00.005+02:00

Preili G: Woody Alleni uus film:"Whatever something something nämmnämmnämm"

Postimees 7. jaanuaril: Vene turistid vaevlevad tunde piiril.

Ajaleht vedeleb laual mapi all. Paistab vaid pealkiri. Keset muud lugemist tõstan pilgu ja juurdlen pisut, mis tunne see neil Vene turistidel siis on, mille piiril nad vaevlema peavad.

Etnopifi unenägu

2010-01-10T14:18:00.005+02:00

Olin sattunud mingisse suvelaagrisse, mille olemus esialgu kuidagi kohale ei jõudnud. Oli nagu klassikokkutulek, olin nagu lastelaagri kasvataja ja oli nagu hunnik suvalisi inimesi. Eelnes tohutult palju kuskil rabas müttamist ja väikeste jõgede ületamist, ent ühel hetkel jõudis kogu inimsumm avarale heinamaale, mille teises otsas paistsid kolm tohutut hallist kivist omavahel ühendatud astmikpüramiidi. Poolel teel püramiidideni ootasid meid saablitega mehed, kes rituaalse ründeliigutusega eemaldasid halva ja valmistasid seeläbi ette pühale maale astumiseks, kus tervitas meid ülempreestrinna.

Millega mina tegelesin? Osaleva vaatlusega muidugi. Helleka, Ehti ja Siks olid ka. Uurisime kõik, kas Ehti ikka jõudis õigel hetkel pilti teha. Väga realistlik.

2010-01-09T18:28:00.005+02:00

Eile sadas suuri silmaga nähtavalt täiuslikult kuuekandilisi lumehelbeid. Kõndisin linnas ja olin mõnel väikesel totakal põhjusel pisut pahur. Püüdsin kindale kogemata ühe helbe ja unustasin miks. Edasi läks ainult paremaks.

Lund on siin nüüdseks muiudugi juba anekdootlikes kogustes (teate küll, kiri Alaskalt järgnevuses: nii tore lumi - muudkui lükkan - sajabsajab - krdi valge saast).
Mulle ikka veel meeldib. Võib-olla teen nii varsti oma iga-aastase katse üle saada pisut põhjendamatust vihast suusatamise suhtes. Tavaliselt tuleb esimesel katsel meelde, et pole see nii põhjendamatu midagi ja andestamine lükkub järgmisesse aastasse. Kuna ma ostsin viimati uued suusad vist 6. klassis väikese varuga ja pole sellest ajast kuskile väga kasvanud, siis kiirete arvutuste tulemusel kestab mu suusaviha juba üle kümne aasta, kuigi olen vahepeal nii mõnelgi meeleolukal suusaretkel käinud. Samas katsetan ma igal suvel ka ehk on tomatid mulle nüüd maitsema hakanud. Siiani tulutult.

Aga et ma ainult vingumisega silma ei paistaks, lisan viimaste päevade meeldivate avastuste hulka Möku ja uue Sherlock Holmesi. Möku senised 2 külastuskorda on olnud ülimuhedad nii hea muusikatausta kui sõbralike jookide poolest, kuigi esimesel korral mõned kallid sõbralikud õnnistasid mu kohalolu ühe imelise joogiga, mis Jumal küll nuhtluseks siia maa peale on loonud. Maitses nagu Vietnami salv lõhnab, lisandiks pisike Hexoral ja võib-olla tilgake taruvaigu tinktuuri. Sain mina maitsta, sai kogu baar maitsta ja sain mina selle ka lõpetada. Vähemalt maitses nii, et nüüd mind tõenäoliselt 2 aastat ükski haigus enam ei raba. Kindlasti võiks seda sama asja imepisikestes pudelites müüa ja kirjutada peale "homoöpaatiline".
Holmes oli nauditav isegi võitlusstseenides (minu jaoks harilikult tihti tohutult igavad), kuigi ta teadis asju, mida ta kohe mitte kuidagi poleks saanud teada ja tegi mõned eriti lollakad järeldused. Muidu oli ta üsnagi James Bond + Dr. House. Kompott tähendab muuhulgas seda, et gentelmenlikkus on miinustes, aga kakleb pagana hästi ja anatoomilise korrektsusega. Kuna seegi film flirtis steampunk-elementidega, siis rõõmustas nägemismeel topelt.

Midagi lummavat

2010-01-07T14:59:00.010+02:00

Mu põhiline multikasoovitaja on tasemel. "The Mysterious Explorations of Jasper Morello" - lummav sünge maailm, veidrad mehhanismid ja kummalised inimlikud lood. Vaatasin mitu korda järjest, sest esimesel korral unustasin kuulmismeele olemasolu. Steampunk - kindel viis mind paigale naelutada. Lühifilm - veel kindlam vahend selleks ning väheneb oht, et ma eriti mugavalt kuskil diivaninurgas magama jääks, kuigi sellise visuaali puhul on see minimaliseeritud.
Kusjuures ka siin võib leida hõljuvad mäed, uued elukad, kummalised taimed ja vastuolulised hüved. Edasine on aga märksa huvitavam kui eelpoolmainit smurfifilmis.

Akna taga on nii palju lund, et need Gruberi väikese tanki moodi äpud (need pisikesed sahad) ukerdavad lihtsalt hangede otsas ja urisevad. Tekkib soov midagi eriti boreaalset lugeda ja Vahemere-äärne kohustuslik kraam pisut kõrvale jätta. Omavahel võistlevad erialakirjandus põhjarahvastest, Dan Simmonsi telliskivi ja vana armastus "Preili Smilla lumetaju". Rebimine on tihe. Viimasel ajal on mul üldse raske mõne raamatuga alustada, sest neid on nii palju ootamas. Hirmus otsustusvõimetus!

Sinised indiaanlased

2010-01-06T20:44:00.013+02:00

Vaatasin "Avatari" ikkagi ära, hoolimata sellest, et seda tüüpi süžeega(või siis süžeetusega) filme ma parem ignoreeriksin. Kui ei vaata, siis pole ju olemas olnud kellegi anastamist ega väärkohtlemist mingi mõttetu raha(mu analoogi) pärast ja mitte keegi pole omakasupüüdlik ega rumal. Onju? Ma lihtsalt ei suuda vaadata neid a la "pahad (valged) mehed rüüstavad põlismetsa/tapavad indiaanlasi/õpetavad kõik omasugusteks" filme. Hakkab vastik ja mitte ainult selle pärast, et lugu on alati sama ning ühegi üllatuseta. Päris dokusid sealjuures võin kaeda küll.
Michael Jacksoni "Earth song"koos videoga ~~tekitab harilikult keskmise mussoonvihma~~paneb mu enamasti pisarat poetama.

"Avatari" puhul sai etnoloogihing eriti pahaseks selle va põhimehe peale, kes kenasti haruldaselt üheplaanilisele võllile kõik ette kandis. Pole muidugi just kuigi ulmeline juhtum.

Visuaal oli iseenesest kaunikesti nauditav. Vaatakski kogu kompoti asemel meeleldi nt pseudodokumentaali põliselanikest ja loodusest. Eelkõige viimasest. Ametlikult veebilehelt ongi võimalik jõuda mingi klipini, mis tegeles planeedi tutvustusega. Vot see meeldis mulle sisu poolest rohkem kui film.

Tegelikult blogisin ma ainult selle pärast:

2010-01-05T05:38:00.000+02:00

Kes on see idioot, kes on lemmikõppejõu positiivsest tagasisidest nii erutunud, et kaotab pooleks tunniks töövõime ja lõhub müstiliste jõudude kaasabil diivanil istudes oma õppimispidžaama püksid ära?

(Jah, mul on õppimispidžaama! Ega need asjandused siis ometigi magamiseks ole?)

Rikkumisi

2010-01-04T23:59:00.013+02:00

Eile õhtul pidasin aastavahetuse korduspidu. Lõime kokku klaase suuruürituse "Vanaema juubel" peakorraldajatega ning vaatasime ETV kordussaateid. "Tujurikkuja" ja väike vahuvein tegid oma töö suurepäraselt. Eelnevalt sai nii mõnegi mu postituse tegelane olnud Parandamatu Koorilaulja ennastunustavalt "Erisaate" hittidele kaasa joriseda. "Lapsed" tantsisid sel ajal muidugi kuuse ümber.

Samast päevast pisut varasemast kellajast pärineb üks imeline dialoog neiu geenitehnoloog X ja humanitaareriala õppiva tibi Y vahel. Kõik seosed reaalsete isikute ja, island haljasta!, minu vahel, on täiesti-täiesti juhuslikud.

X koorib mandariini nii et koor jääb kunstipäraselt ühte tükki: Oi! See on nagu integreerimise märk!
Y: Mismõttes? See on rohkem nagu paragrahv. Hihii. Paneme kõik vangi ja siis on integratsioon või?
X: Matemaatikas! Ohmoon!

Hilisem õhtu. Y ja Z.

Z: sa võid martsipani ära süüa.
Y: Kas sa ei tahagi?
Z: Ei.
Y: Päriselt või?
Z: Söö ise.Seda nimetatakse Armastuseks.
Y: Eeee...?(lurps)

Nüüd ma siis tean. Kui süüa saab, siis on ikka Armastus. Mina olen nõus. Eriti kui saab martsipani süüa.

Lõpetuseks

2010-01-01T23:27:00.003+02:00

Selle loo taust tekitab mus alati "Pingviinipoeg Lolo meeleolu". Ahjaa! Mõnikord, kui tekkib tunne, et oled elanud valesti, ei jää üle muud, kui seda võimalikult hästi teha.

2009-12-30T20:04:00.005+02:00

Mõni päev on lihtsalt selline, et üle kõige ootad ta lõppemist.

(lahkub lavalt lootuses paremale tulevikule)

Mõned tunnid hiljem: Võib-olla ikka läheb paremaks. Kui tegid eile maailma parimat juustukooki, siis ega see ka paha tee.

Mul olid ka jõulud

2009-12-28T20:07:00.008+02:00

Olen lugenud päris suurtes kogustes kurtmisi kommertsjõulude teemal ning nuttu ja hala, milleks üldse peab mingeid suvalisi kuupäevi tähistama. Võib-olla olen ma kunagi mingil pubekaperioodil samamoodi mõelnud, aga mitte ei mäleta enam.

Minu kodus on jõuludel olnud alati sügavam tähendus praest ja kingitustest. Lisaks kõigele muule kuulub sinna ka iseenda ja maailma veidruste ning vigadega leppimine. Aasta eest jõudsin arusaamisele, et armastan südamest seda, mis siis kodus toimub, koos igasuguse sagina ja pisipaanikaga. Kindlasti tuleb ise kokata miljon asja. Kindlasti saab selle käigus omavahel näägelda - mida ikka tahta, kui 3 nii umbestäpselt sama temperamendiga naist panna suletud ruumi, anda kätte potid-pannid-noad ja hunnik vürtse. Vürtside ja piparkoogitaignaga tegeleb küll viimased päris mitu aastat(viimastel aastatel naise moodi elukaks saanud) naine nr 4, kes on mõnevõrra pohhuistlikuma meelelaadiga.

Kuusk tuuakse tuppa kindlasti alles 24. hommikul ning tal on just siis alati maailma parim lõhn. Ehtimine on päeva olulisim töö prae ahju pistimise kõrval ning usaldatakse alati "lastele". Kui kõik on mingi ime läbi lõpuks korras, on aeg istuda lauda ja nautida üheskoos jõululõunat. Viimane tuleb väga täpselt ajastada, sest suure tõenäosusega on just minu isiklik isa see asendamatu mees, kes peab peaaegu iga jumalateenistuse ajal või järel kirikus midagi korda seadma. Samuti on vanaisa alati jõululaupäeval surnuaiatuuril Mehikoormas ja Võnnus. Lisaks võivad esineda arusaamatused teemal, mis kellasele jumalateenistusele keegi ikkagi minna tahab. Logistika õnnestumise korral istume enamasti ikkagi kõik kuuekesi korraga laua taha ja sööme, sööme, sööme. Pärast saab natuke sporti teha (ilma õnnestumise korral) läbi lumise surnuaia kirikusse jalutades. Jumalateenistusel tuleb kindlasti võimalikul kõvasti kõik laulud kaasa laulda. Mõne pereliikme puhul ka siis, kui tegelikult laulab koor, kuhu ta ise parasjagu ei kuulu. Kui teenistus läbi, saab miljonile tuttavale häid pühi soovitud - üleüldine kallistamisetapp, mis siiski tavaliselt siirust ei kaota. Järgneb pikem surnuaiatiir, mille tarbeks on kõigil taskud küünlaid täis tuubitud ja püütakse mitte kedagi ära unustada. Kindlasti tuleb külastada Kuperjanovit. Alati. Mu lapsepõlvemälestuste hulka kuulub kindlalt valge tuledes sammas Raadi kalmistul, olgu lumi krudisev, lirtsuv või hoopis puuduv.

Sel aastal ma viimase etapini ei jõudnud, vaid läksin jõulueinele vol 2, mis osutus eriti heaks pikaks õhtuks ohtra veiniga. 25. osutus seejärel muidugi eriti mõnusaks "tahaks seinaprakku pugeda ja haihtuda mitte kell 9 koju roomata" hommikuks.

Paari tunniga sai Pohmelliprintsessist siiski lihtsalt Printsess ja sain nautida täiesti esmaklassilist jõulupäeva sugulastega. Oli jälle pisike nääklemine, nagu peab, aga kõik tunnevad kõigi veidrusi ning see ei takista üksteise olemasolu nautimast. Muidugi nautisime ka kingitusi, sööki, kommi, sööki ja veel sööki. Ahjaa, meil käis jõuluvana! Isa jäi sellest küll kuidagi ilma, kahju tast kohe. Oli oma kingitused pärast kuskilt vedelemas leidnud. Lapsepõlvest mäletan, et siis oli kadunud hoopis tädimees nii et ma väga ei kurvasta isa pärast - on temagi ikka taati ka oma silmaga näinud. Esimest korda pärast laste üsna suureks kasvamist otsustasid kõik jõuluvana kohalolu nautida ning etlesid ja tegid mõnuga jõulujõunumbreid. Üsna lõbus on näha oma 75-aastast vanaema jänest mängimas.

Lõpetuseks nautisin mina veel "Dr Parnassose imaginaariumit" ka ja leidsin, et võin kokkuvõtteid tehes selle aasta alla kirjutada "kõige paremad jõulud".

Kurvastab pisut vaid see, et jõuluseriaali "Vanaisa sünnipäev maal ehk meie itaalia perekond" uus osa jäi sel aastal nägemata. Pean plaani selle kompenseerimiseks jaanuaris lõunaosariikidesse õppima minna.

2009-12-23T09:46:00.009+02:00

Veetsin õhtu heade sõprade, ohtra tee ja lauamängudega. Kõlab kenasti? Ongi hea, aga kena pole nüüd muidugi see päris õige sõna mu sõprade kohta. Armastusväärsed on nad küll! Kes teine suudaks pakkuda nii peaaegu 12 tundi kestvat meelelahutust, mille oluline osa on su elu hetkeolukorra analüüs - ALIAST MÄNGIDES!!!??? Ehk siis keegi ei seleta sõnu enam normaalselt, vaid läbi minu elust korjatud olukordade ja inimeste. Midagi ei säästeta. Kas see tähendab, et te hoolite?
Kõige olulisem on muidugi see, et järgneb ka täpne tegevusplaani nii umbes järgmiseks pooleteiseks aastaks ja nad kõik on valmis tugevalt panustama oma kavatsuste õnnestumisse. Tänks, sõbrad! Kusjuures, kui keegi veel ei tea, mida ta järgmised 2 aastat teha kavatseb, võin jagada paari kasulikku kontakti. Lisaks võib saada ülevaateid majanduse hetkeolukorrast, Laari hobidest või spektromeetriast.
Ma polnud muidugi iseenesest mõistetavalt ainuke, keda ei säästetud. Olulisel kohal olid näiteks ka kaks Imago abil müütiliseks mängitud kangelast ning loomulikult kõik kohalolijad. Igasuguse korrektsuse huvides ei hakka ma siinkohal välja tooma õhtu populaarseimat hüüdsõna. Eksituste vältimiseks ütlen vaid nii palju, et see polnud ropp. Mida Te meist õige arvasite? See sisaldas lihtsalt natuke eee.... rohkem kromosoome, kui peaks.

Öö, mille kulminatsiooniks on majandusmagistrant, matemaatik, füüsik ja etnoloog lahkamas neuropsühhooloogia saladusi, lihtsalt peab olema midagi fenomenaalset. Eriti kui nad kõik asuvad sügava pühendumusega mängima selgeltnägijate Aliast ehk pöörast sõnamängu uuel egregoril: "Arva ära, mis sõnad mu kaardil on!" "Vend,õde,tädi,ema,isa..." "Vale, paku veel!" Hommikune avastus aga kuulub oluliste säästunippide hulka - tunne oli nagu oleks ühe eriti õudse peo maha pidanud. Kohe väga kohutava. Päkpikkudega! Pesed värisedes nõusid ja puha. Järelikult oli kooslus edukas. Lisaks on mul tunne, et mul ei ole vajadust enam nii 3-8 päeva rääkida, sest sel varahommikul edastasin ma küll ilmselt sõnumeid kolme galaktika tagant või midagi muud sama arusaadavat ülehelikiirusel.

Aasta parima lause tiitlile pretendeerib jätkuvalt vaid üks väga tugev kandidaat. 3 aastat Treffneri loodusklassi üsna edukalt läbinud bioloogia bakalaureusekraadiga geenitehnoloogia magistrant Söögiplatsil: "See burger on AIDSi täis!"

Tänane plaan: küpsetan piparkoogimaja. Mul on väga suur vajadus piparkoogimaja järele, kuigi hetkel kaalun variandina juba ka Gruberi väikest tanki. Eile kohtasin samas neidu, kelle ema "sunnib" teda suhkrutükkidest gooti katedraali ehitama.

Öösel sadas veel lund. Õues on ilus. Jalutama! Kohe saab kas või lumest vabadussambaid ehitada. Vähemalt ei lähe need üsna suure tõenäosusega roosaks.