Veetsin õhtu heade sõprade, ohtra tee ja lauamängudega. Kõlab kenasti? Ongi hea, aga kena pole nüüd muidugi see päris õige sõna mu sõprade kohta. Armastusväärsed on nad küll! Kes teine suudaks pakkuda nii peaaegu 12 tundi kestvat meelelahutust, mille oluline osa on su elu hetkeolukorra analüüs - ALIAST MÄNGIDES!!!??? Ehk siis keegi ei seleta sõnu enam normaalselt, vaid läbi minu elust korjatud olukordade ja inimeste. Midagi ei säästeta. Kas see tähendab, et te hoolite?
Kõige olulisem on muidugi see, et järgneb ka täpne tegevusplaani nii umbes järgmiseks pooleteiseks aastaks ja nad kõik on valmis tugevalt panustama oma kavatsuste õnnestumisse. Tänks, sõbrad! Kusjuures, kui keegi veel ei tea, mida ta järgmised 2 aastat teha kavatseb, võin jagada paari kasulikku kontakti. Lisaks võib saada ülevaateid majanduse hetkeolukorrast, Laari hobidest või spektromeetriast.
Ma polnud muidugi iseenesest mõistetavalt ainuke, keda ei säästetud. Olulisel kohal olid näiteks ka kaks Imago abil müütiliseks mängitud kangelast ning loomulikult kõik kohalolijad. Igasuguse korrektsuse huvides ei hakka ma siinkohal välja tooma õhtu populaarseimat hüüdsõna. Eksituste vältimiseks ütlen vaid nii palju, et see polnud ropp. Mida Te meist õige arvasite? See sisaldas lihtsalt natuke eee.... rohkem kromosoome, kui peaks.

Öö, mille kulminatsiooniks on majandusmagistrant, matemaatik, füüsik ja etnoloog lahkamas neuropsühhooloogia saladusi, lihtsalt peab olema midagi fenomenaalset. Eriti kui nad kõik asuvad sügava pühendumusega mängima selgeltnägijate Aliast ehk pöörast sõnamängu uuel egregoril: "Arva ära, mis sõnad mu kaardil on!" "Vend,õde,tädi,ema,isa..." "Vale, paku veel!" Hommikune avastus aga kuulub oluliste säästunippide hulka - tunne oli nagu oleks ühe eriti õudse peo maha pidanud. Kohe väga kohutava. Päkpikkudega! Pesed värisedes nõusid ja puha. Järelikult oli kooslus edukas. Lisaks on mul tunne, et mul ei ole vajadust enam nii 3-8 päeva rääkida, sest sel varahommikul edastasin ma küll ilmselt sõnumeid kolme galaktika tagant või midagi muud sama arusaadavat ülehelikiirusel.

Aasta parima lause tiitlile pretendeerib jätkuvalt vaid üks väga tugev kandidaat. 3 aastat Treffneri loodusklassi üsna edukalt läbinud bioloogia bakalaureusekraadiga geenitehnoloogia magistrant Söögiplatsil: "See burger on AIDSi täis!"

Tänane plaan: küpsetan piparkoogimaja. Mul on väga suur vajadus piparkoogimaja järele, kuigi hetkel kaalun variandina juba ka Gruberi väikest tanki. Eile kohtasin samas neidu, kelle ema "sunnib" teda suhkrutükkidest gooti katedraali ehitama.

Öösel sadas veel lund. Õues on ilus. Jalutama! Kohe saab kas või lumest vabadussambaid ehitada. Vähemalt ei lähe need üsna suure tõenäosusega roosaks.

Täna sadas jälle lund. Ausõna, see on praegu kõige olulisem ja ma võikski ainult ilmast blogida, sest mulle meeldib ilm.

Mulle meeldivad jõulud ka ja martsipan.

Life's a piece of shit/ when you look at it

(lustakalt)

Oluline info igas päevas: täna sadas lund. Mina õpin. Õue saan alates kolmapäevast. Muidu on hästi. Ootan jõulu. Punkt.



Ebaolulisem info ühe teatud sekti liikmetele: Nägin unes elavlehte. Väga igav oli. Üritasin oma sõpru veenda, et me ausalt ei tegele kogu aeg selliste asjadega. Päriselus kirjutasin selle peale härra taasasutajale ja kutsusin ta meile külla.

Nädalad lähevad järjest tihedamaks. Ma ei kujuta ette, milleni see kevadel viib. 2 jõulupidu on peetud, kui hammustan end viimastest kohustustest läbi, saan lõpuks ka rahulikult kodus olemist nautida.
Etnoloogide-folkoristide peo etteaste sai nonii kobamisi ikka ära tehtud, aga mul tekkisid selle käigus sügavad kahtlused oma huumorimeele osas. Hea, et ma polnud ainuautor (hahhaa, nüüüd on see ka nagu eriti halb etnoloogi nali...ainud..hahha).
Selle järel toimus kauaoodatud kohtumine juurtega ehk siis lõpuks ometi sai teoks projekt "tutvu kellegagi, kellel on sama perekonnanimi nagu sul". Sooritus oli edukas. Teised mitte nii kauni nimega indiviidid, kel õnnestus olla suursündmuse tunnistajaiks, andsid samuti oma panuse õhtu meeleolukusse. Sai piparkooki, sai käsitsi munakloppimise kõiki hüvesid nauditud ja sai glasuurijääkidest suhkrumürgituse. Ruhnu karu multika eest lisanduvad veel ühed maksimumpunktid.

Järgneval õhtul sai kogetud üht kummalist tantsuõpetajate fenomeni - nad arvavad alati, et eriti äge on kursus lõpetada JÕULUMUUSIKAGA! Ja veel millisega. MIKS? A la imeline tšatšarütm, millele on peale venitatud vabalt valitud eriti lüüriline jõulusõnum. Siis peab kindlasti veel õppurite rõõmuks ühe eriti koleda tümpsuga klassikalise jõululaulu saatel ringmänge mängima ja... Brr. Iseenesest oli muidugi tore, et ma pidin üht neiut asendama ja üle hulga aja nö päris sammudega tantsimist sain katsetada. Hiljem sain sisse elada vana peeru rolli ning veel enne kui pidu tuure kogus kurta väsimust ja rasket tööpäeva ning... minna hoopis autoga libedamaid kurve võtma (tšš, ma ei öelnud seda praegu. Ei-ei!).

Reedel oli hea, et oli hea. Karmi põhjala jõulud olid ka sellised nagu nad ikka peavad olema ja lõppesid minu jaoks märksa kenamini kui aasta tagasi (keegi ei värisenud hommikul tugitoolis, vähemalt mitte mina!).

Sõltuvus

Uni on minu narkootikum. Ja ma tahan seda palju ja paljalt.


Teie,
Printsess Hõbeniit-Magan-Igas-Asendis