13. ja reede

Kuigi lumi sadas vist veel enne neljapäeva päevaks saamist, on mul tunne, et ta on alati reedeti maas. Loodame, et kestab hommikuni.

Eelmise reede talves veetsin õhtut kahe tuttavaga, kellest üks küsis, kas meil on veel lapsemeelsust, et lumi rõõmustaks.
Pidin jaatavalt vastama. Sellisel natukene veiderheal päeval muidugi muud ei olekski tohtinud.

Midagi tundelist

Ei, ma ei suuda end ikka tagasi hoida teie kõigi elust peaaegu kolme ja poole minuti röövimisest. Liisa avas oma blogis mu ees täiesti uue maaailma.

Muusika moodi helind koos koreograafialaadsete liigutustega.

Mingil põhjusel pole ajakirjandus veel märganud selle nädala suursündmust (ei, mitte superstaarisaade), mille raames kogunes Eesti kultuuri-,poliitika-ja teaduseliit ühes juba tuntuks saanud konspiratiivkorteris. Ei teagi kohe, kas vähese meediakajastuse taga on asjaolu, et õnneks pole meile siiani keegi allveesõja pidamise tõttu politseid kutsunud.

Igal juhul toimus pikisilmi oodatud väga akadeemiline ja perekondlik õhtusöök. Korralike tõusikute kombel ei söönud keegi kardulast ja kapsast, vaid otsustasime riisi-kala-asja kasuks. Vetikasse keeratud riisi-kala-asja kasuks. Selgus, et selle poolt oli kõigi nelja käpaga ka kass Xerxes - temale väga meeldima vetikat mööda korterit lohistada ja need krevetikoored... tänagi leidsin ühe pea kõlari tagant ning kellegi jalad vaiba seest. Kõik asjaosalised (üks karvane ja neljal käpal, teised 2 mitte nii karvased ja enamasti kahel käpal) said hakkama hunnitu hulga täiesti söödavate rullikeste kruttimisega. Hämmastaval kombel saime tütre (1), pärisõe (1), poegade (2) ja pojapoja (1) abil selle kõik ka vist südaöö paiku söödud.

Kohustuslikud elemendid meeldivas õhtus:
* mardisandid- vahvamate naabrite vahvad lapsed. Loopisid teri ja puha. Osad mõistatused olid väga keerulised. Jäin häbisse, keegi ei aidanud ka.

* torpedeerimine allvelaevalt - klassikaliselt tuleb pea katuseaknast välja pista ja lähedal olevate olulisemate objektide pihta torpeedosid lasta. Sihtmärgi koordinaate tuleb karjuda. Õnneks ei saanud korralikku hoogu sisse, kuna puudus oluline meeskonnaliige, muidu väga intelligentne mäng. Mina selleni ei küündi. Naabrid ka mitte, nad isegi ei mõista seda.

* küttepuude "laenamine" - üks laenajatest ei saanud kontseptsioonile pihta ja naases kahe haluga. Rumal poiss!

* lõhutud klaas - minu juures lihtsalt ei saa midagi toimuda nii, et kuskil kilde pole. Õnne!

* ämblik - sulnis neidis mustas minikleidis, mille küljes tilpneb lisaks loomulikele kätele veel 3 paari musti. Loomulikult on tegu minu õega. Olen uhke.

* tantsimine - väga kultuurne ja ilus valss. Esitavad kaelasidemega rebane ja võluv ämblik.

* palju tegevust, mille kohta tegevuse toimumise ajaks lahkunud õde ütleks TARGUTAMINE. Eks ta ole, tore on targutada.

Taarakoguseid vaadates tuli hommikul tõdeda käbide ja kändude lähedust. Keiu populaarne avastus aitas mul teada saada, et mina näiteks manustasin rahuliku õhtusöögi kõrvale 14 ühikut alkoholi. Võibolla on see mu isikliku kiiruse ja apluse probleem... Teised saavad SIIT endid kontrollida. Ühtlasi on kõigil, kes seda veel teinud pole, võimalik anda üleüldine hinnang oma eluviisile.

uni ookeani põhjas

Lugu oli ühe Cthulhu filmi lõpus, katkestades vägivaldse lõpustseeni ja mõjus seal imelliselt. Film ise oli piisavalt huvitav, et mitte magama jääda (minu puhul saavutus!) ning samas üritas pakkuda üht kaasaegset tõlgendust Lovecraftile, tegeldes niimoodi üheagselt ürgsete jõudude, okultistide, perekonnaprobleemide ja homoseksuaalsusega. Kaameratööga paistis ka pisut probleeme olevat ning stseenide hüplikkus ajas vahepeal natuke närrrrvi. Lisaks mängis seal Tori Spelling (iuu!), kes samas tegi seal üldises kontekstis päris hea rolli. Oli rasestumist ihkav blondiin. Tehke teiste kohta nüüd omad järeldused. Peab kiituseks mainima, et painav atmosfäär oli filmis ikkagi täiesti tuntav ning mitte tähenduses 'oiappimiksmasedaikkavaatan' . Siiski tuleb jääda pigem Lovecrafti lugemise juurde.

Mitte just parim film, aga hea õhtu.

Väiksena arvasin ma, et võõraste keelte oskamiseks tuleb nende märgistik ära õppida ja siis lihtsalt kõik nende tähtedes kirjutada. Niimoodi lahendasin ma kirjutamise ja lugemise probleemi, rääkimisele miskipärast selles kontekstis ei mõelnud. Ilmselt olid süüdi Asterixi koomiksid ja Egiptuse hieroglüüfid ning see kogus saksa keelt, mida ma enne igasuguseid õppimisi oskasin, ent eales selle kirjutamisele ei mõelnud.

Kas sellest saab kokku mõne hea metafoori?